Reede, 31. jaanuar 2014

Pühapäev Viru rabas


Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis see pühapäev algas hoopis jalutuskäiguga mere äärde. Ilm oli suurepärane, selge ja päikeseline, kuigi külmavõitu.


Nädalaga oli merele kerge jääkoorik tekkinud ja kivid endale uhked hambulised mütsid pähe tõmmanud.




Ega ma seal kaua olnud, no nii tunnikese. Koduteel mõtlesin veel, et kahju et rappa minna ei saa. Hetkel kui ma aias lindude toidulauda täiendasin helises telefon. Teisel pool oli Jüri, kes teatas, et plaanib Viru rappa minna ja küsis, et kas ma ei tahaks ka tulla. Muidugi tahtsin, Jüri oleks justkui mu mõtteid lugenud! :)

Ja paari tunni pärast me Viru raba servas olimegi. Ilus ilm oli kohale meelitanud hulga huvilisi, parkla oli autosid täis ja rahvast liikus hordidena. Kuid see ei heidutanud meid, sest kõigile jagus piisavalt ruumi. 

Kuna viimaste päevade ilmad olid olnud tuulevaiksed, siis olid kõik puud ja ka puutüved lumega kaetud. Justkui muinasjutus:)



Alguses kulges rada läbi metsa. Ja siis algas lai laudtee. No nii lai kohe, et mahuks ratastooli või lapsevankriga liikuma.



Kui seal suurte puude all oli veidi varjulisem, siis laugaste juurde jõudes võtsid meid vastu rõõmus päike ja madalad männid.


Ühe rabalauka keskel oli selline puuga saareke. Jüri naeris, et see on Viru raba tunnus ja kõikide seal käinute poolt ära pildistatud objekt. No kui nii, siis nii. Tegin minagi selle kohustusliku kaadri :)


Lõpuks jõudsime ka vaatetorni. Nüüd ma saan aru, miks see Viru raba alati inimesi täis on. Ennist mainitud laiale laudteele lisaks on ka torni juures mõeldud sellele, et mõni laiem ratastega masin sealt üles pääseks. Just, esimese platvormini viis kaldtee. Peab ütlema, et praegu, talvisel ajal, kui see tee on lume ja jääga kaetud, ta just kuigi ohutu ei olnud. Üles minekuga pidi veidi ettevaatlik olema, kuid allatulek oli see-eest lihtsam :)

Ronisime siis ikka sinna tippu välja ja nautisime vaadet.



Mina vaatasin läbi kaamera ka vaatetorni piirdel olevaid lumehelbeid.


Alla saanud, jätksime oma teed. Päike oli mõnusasse kõrgusesse laskunud ja heitis kollakas, roosakat valgust. 

Teele jäi üks puu, mille oksi oli tugevalt väänatud... justkui märga pesu. 


Kuna päike paistis meil seljatagant, siis ei jäänud muud üle, kui kogu aeg üle õla vaadata... noh, et mõnda mõnusat kaadrit maha ei magaks.



Sellel ringi vahtimisel olid ka väikesed ohud, nimelt muutus laudtee pärast torni kitsaks ja oli oht sellest mööda astuda ja ka märjaks saada.




Mingil hetkel hakkas külm põski näpistama ja me otsustasime tagasiteele asuda.


Me peaaegu liikusime selg ees, sest jälle jäid parimad vaated meie seljataha, sinna kus loojuv päike tekitas vastassuunas olevasse taevasse kauneid kolla-roosa-lilla-siniseid värvimänge. 


See oli üks ütlemata mõnus pühapäeva pärastlõunane jalutuskäik. Aitäh, Jüri, et kaasa kutsusid!


4 kommentaari:

  1. Lausa kadedaks teeb see nägus pildisari! Meil pole nii palju lund! Kust te teadsite, et rajalt kõrvale astudes märjaks võis saada? Kas keegi oligi nii teinud? :) Mul ei lähe Marimetsa meelest noh!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Raja kõrval paistis kohati päris vesine olevat. Nii mõnigi oli sinna oma jalajälje jätnud :) Aga nii hull nagu see meie Marimetsa seiklus oli, seal nüüd talvel vast polnud :)

      Kustuta
  2. Imelised fotod. :)

    http://annemariv.blogspot.com/

    VastaKustuta