reede, 6. veebruar 2015

Hüvasti väike sõbrake!


Seekordne postitus tuleb natuke kurvavõitu, sest teisipäeval, 3.veebruaril läks meie väike meriseapreili Minni inglite juurde.

Mis siis juhtus? Kusjuures ega ma ei teagi, eks vist üks asi viis teiseni... 
Aasta alguses panime tähele, et Minni vasak silm on natuke teistsugune kui parem. Ega me ju kohe taibanud, et tegu võiks olla millegi tõsisemaga. Kui aga silm hakkas üha rohkem punnitama, pöördusime loomaarsti poole. Antibiootiline salv, mis määrati, ei mõjunud. Vastupidi, nädalase ravikuuriga läks asi kordades hullemaks. Oleks ma siis teadnud, et ka loomadele on olemas silmaarst... Hea Google aitas. Kaotasime vähemalt nädala, et õiget ravi saada. Selgus et Minni silma taha on tekkinud mädane põletik, mis talle ka kohutavat valu tegi. Määrati valuvaigisti, silmatilgad rõhu alandamiseks, bakterite vastu ja silma niisutamiseks.

Silmaarsti kaudu, kui nii võib öelda, sest ta saatis meid ühte loomakliinikusse suukaudse antibiootikumi järele, sattusime ülitoreda loomaarsti juurde.  Seal uuriti ja puuriti ning otsus oli, et silm tuleks siiski eemaldada. Nägema ta sellega enam kunagi ei hakka ja kuna loomake kannatas valude käes, siis oli see parem lahendus kui kohe magama panna. Pealegi, Minni söögiisu oli kadumas ja juba ainuüksi üks söömata päev võib merisigadele saatuslikuks saada.

Nii leppisimegi operatsiooni päeva kokku. 30. jaanuari hommikul viisin Minnikese sinna ja õhtul pidin ta kätte saama. Mind hoiatati ka, et nii väike loomake ei pruugi narkoosi üle elada, kuid kõik läks väga hästi ja juba õhtul oli Minni krips-kraps ning tundis isegi toidu vastu huvi. Rõõm missugune!

Ka järgmistel päevadel, laupäeval ja pühapäeval, oli kõik kõige paremas korras, seal kus kunagi asetses silm, see auguke paranes kenasti. Kuigi Minni sõi ka ise väga väikestes kogustes, siis jätkasin ka lisatoitmist. 

Esmaspäeva hommikul ta aga süüa ei tahtnud, võttis paar ampsu ja see oligi kõik. Õhtul kui me koju tulime oli pisike puurinurgas lösakil. Nagu ikka, üritasin talle rohtusid anda ja teda sööta ning joota. Rohud sai kenasti ära antud, kuid söögi-joogiga läks halvemini. Minnike ise oli täitsa lötsu, lamas süles, nina vastu maad ja kui eelmisel päeval ronis sülest õla peale, siis nüüd teda õlale pannes vajus ta sealt tagasi. Muret tegi ka punni läinud kõht. Kui Minni puuri tagasi panime siis jäi ta sellele kohale lihtsalt samas asendis lamama, suutmata end liigutada, püsti tõusmisest rääkimata. Hingaminegi oli selline kiire, kiire ... Panime ta siis pesakesse ja kohe läks ka teine meriseapreili Daisy sinna, jäädes ukseauku valvesse.

Teisipäeva hommikul vaatas Daisy pesa ukselt vastu. Kui puuri juurde läksin, siis tuli ta pesast välja. Minnit aga näha ei olnud. Tõstsin pesakasti ära ja seal ta vaeseke lamaski, samas kohas kuhu ta õhtul panime. Pea küljel, nagu magaks mõnusat und. Poleks eales uskunud, et ühe loomaksese kaotus võib nii südantlõhestavalt kurb ja valus olla... :(


Minni tuli meile 20.jaanuaril 2012 aastal, olles siis vast kuskil 2 kuune. Sõbralikumat, rahulikumat ja intelligentsemat põrsakest pole ma enne näinud. Meil on ju teine notsik ka, Daisy, kes on hulga rahutum hing.

Lõpetuseks ja meenutuseks panen siia väikese pildiülevaate Minnikesest. Juba varemgi olen kirjutanud temast paar postitust ja neid saab lugeda siit ja siit.

Aasta 2012:

1.veebruar

Pisikesena olid Minnil vahvad suured ja roosad kõrvad, mis aga tema kasvades muutusid täiesti normaalseteks :D



4.veebruar

Pakkusime Minnil riivitud porgandit. Lausa taldriku pealt, nagu restoranis ;). Sõi isukalt nii, et suu ümbrus oli porgandist oranz :)

























19.veebruar

Minnit oli lihtne pildistada, nagu ühele preilile kohane, siis ta kohe oskas nii kenasti poseerida.
 


23.mai 

Selle pildi juurde käib üks lugu ka. Nimelt maitseb notsikutele värske muru. Kohe väga maitseb. Ja seda peab siis neile aiast kääridega lõikama. Ühel tuulevaiksel päeval aga otsustasime, et viime Minni muru juurde, noh et saab siis seda süüa nii palju kui hing ihkab. Panime ta maha, kuid Minni, selle asemel, et rõõmsalt mugima hakata, heitis kõhuli (justkui spioon võsas), mõtles hetke ja vudis mulle sülle. Hea, et jõudsin pildi ära teha. Ja oligi kõik, näri ise muru kui tahad :)


Kuna merisead on teadupärast karjas elavad loomad ja vajavad enda kõrvale seltsilist, siis otsustasime sellise ka Minnile tuua. Oli ta ju meil pool aastat üksi olnud. Niisiis, juulis 2012 sai Minni omale kaaslaseks pool aastat noorema väikese Daisy. Sellest hetkest sai aga tema rahulik elu läbi, sest Daisy oli nagu tulesäde, väga uudishimulik pealekauba. Kahjuks ka hulga arglikum, inimestega siis, ja kippus aeg-ajalt Minnit terroriseerima. Aga muidu said nad kenasti sõbralikult hakkama, millises peres siis pisitülisid ei teki.

20.august

Nüüd juba umbes 8-kuune Minni ja temast pool aastat noorem Daisy



 













 


















2013 aastal: 

17.märts
 
Minni oma lemmikpesas. Kui väike perenaine ta oma sülle võttis, siis meeldis Minnil pugeda hommikumantli varrukasse. Seekord läks aga nii, et ta ei mõelnudki sealt välja tulla, hoopis perenaine pidi mantli loovutama.






























27.oktoober

Kasutasin järjekordset puuri puhastamise hetke väikese fotosessiooni jaoks ära. Minni üksi ja koos Daisyga, kes vahepeal on kasvanud sama suureks.



Tuli päästev perenaine ja tõstis Minni enda põlvedele, sealt ta nüüd vaatab sellise 'aitab juba küll' pilguga :) Miskipärast on just see pilt mul kogu aeg silme ees kui Minnile mõtlen ja teda meenutan...


30 jaanuar 2014 aasta

Tegin Minnist mõned pildid enne silmaoperatsioonile minekut (haige silm on vasakpoolne).


Kohutavalt kurb on, et see armas hingeke pidi nii vara ära minema. Nende elu aeg on ju tegelikult keskmiselt 6-8 aastat. 
Jää hüvasti kallike!



1 kommentaar: