Esmaspäev, 18. juuni 2012

Haanjamaal

Ülemöödunud reede õhtul sõitisme Lõuna-Eestisse, Rõugesse, kus Haanja kõrgustikul ja looduspargis pidi järgmisel päeval toimuma järjekordne Samsung Estonian Cup'i rattamaratoni etapp. Mina oma tarkusest arvasin, et nii kaugel on osavõtjaid vähe, kuid mulle tehti selgeks, et see just ongi üks kõige rahvarohkemaid etappe... tõepoolest, pikal distantsil oli startijaid tublisti üle tuhande.

Ööbisime Rõuge Suurjärve ääres olevas külalistemajas. Mis seekord oligi põhiliselt maratonist osavõtjatega majutatud. Peale hommikusööki sõitsime võistluste stardipaika, Ööbikuoru kaldapealsele. Jõudsime just nii parajal ajal, et saime parkimiskoha stardikoridori lähedusse:) Rahvast aga muudkui kogunes, kellel rattad autos, kel auto katusel.



Kuna startijate massi seast selle õige inimese leidmine ja pildile saamine on väga raske, siis tegin ühe klõpsu hoopis võistlejate rivi esimestest startijatest. Kollases särgis võistluste liider :)


Võistlejad teele saadetud, hakkasime ootamisega aega parajaks tegema:)
Silma jäi ühe parkimisala läheduses olev suur rohtukasvanud kõrge muldvall, mille ühte otsa olid kaldapääsukesed oma pesad teinud. Selle eest möödus tee, kus siis kogu see rahvamass saalis.
Vaesed pääsukesed olid endast täitsa väljas, tiirutasid hulgakesi oma pesade kohal, mõni julgem söendas siiski ka pessa siseneda ja sealt väljuda. Mind pani imestama, et korraldajad ei olnud seda ala kuidagi ära piiranud, nii, et inimesed ei saaks neid lähedalt häirima minna.
Olid seal kaks poissi, kes mööda valli üles ronisid ja pääsukesi nähes nende pesasid sealt ülevalt uuristama hakkasid ning kätte võetud mullaga lendavaid pääsukesi loopisid. Õnneks leidus ka inimesi, kes neid korrale kutsusid ja palusid sealt ära tulla... kahjuks ei olnud need aga nende vanemad...
  
 
Samas asus igati korralik 20 meetri kõrgune Ööbikuoru vaatetorn, mille otsas ka meie ära käisime. Mina küll päris tipuni ei jõudnud... kõhe hakkas, kuid sealt kuskilt vahepealt sai paar pilti ikka tehtud... nii all olevast stardikoridorist kui ka eemal paistvast Rõuge kirikust.
Muide, selle vaatetorni tipus on tuulegeneraator, mis toodab muuhulgas elektrit ka Ööbikuoru keskusele.


Eelmistest aastatest mäletan, et seal oli ka suur nn külakiik, mis aga tänaseks oli oma jalgadelt maha saetud ja mingi ronimistee, mida samuti enam polnud.

Õnneks oli alles laudtrepp, mis viis alla Ööbikuorgu. Selline vaade avanes enne trepilt laskumist. Ees paistab Liinjärv ja taga on Valgjärv.


Ja nüüd trepist alla...



Varasemast mäletasin, et seal all orus peaksid olema vesioinad. Paar tükki kindlasti, kuid leidsime ainult ühe... 
 
 



See-eest oli seal aga palju suuri tigusid - Viinamäe tigusid :)



Kel uitamised uidatud, kel võistlus edukalt lõpetatud, suundusime tagasi oma ööbimiskohta Rõuge Suurjärve ääres. Nimelt oli sealse külalistemaja pererahva arvates täitsa enesestmõistetav, et peale rattasõitu saab nende juures end ka puhtaks kasida... osa seltskonda oli endale isegi sauna lasknud soojaks kütta :)
Jätsime väga meeldiva ja lahke pererahvaga hüvasti, lubades neid sel suvel kindlasti veel külastada, ja kojusõit võis alata:). Oli mul ju pühapäeval ees ootamas fotomatk Raplamaal koos vahvate kaaslastega. Sellest aga juba järgmises postituses ;)






4 kommentaari:

  1. Tore jutustus nädalavahetusest. Need lapsed vast ei olegi niipalju süüdi kui nende vanemad, kes kasvatuse poolikuks on jätnud ning ei kontrollinud ka millega lapsed tegelevad. Nad piisavalt noored ning ei pruukinud üldse aru saada, et miskit valesti teevad. Ööbikuoru vaated on tuttavad. Mina pole vaid seal torni otsas käinud, sest viimati kui seal käisime siis seda mu meelest alles ehitati ... kui ma nüüd ei eksi ... ;)

    VastaKustuta
  2. Jah, eks see võib tõesti tõsi olla. Mis puudutab aga seda vaatetorni, siis jah, see on päris uus ja rajatigi koos tuulegeneraatoriga.

    VastaKustuta
  3. On sinul ikka huvitavad ettevõtmised ! Aitäh muljeid jagamast. Pole enam ammu sinna saanud , aga üldpilt oli tuttav ja armas.

    VastaKustuta