Esmaspäev, 4. juuni 2012

Võilillelaps

Kuidas kuskil, kuid enamjaolt hakkab nende kollaste õite esimene ring nüüd läbi saama...  Juba eelmisel nädalal oli meie 'lõunaosariikide' teeperved äraõitsenud võililli täis. Siin põhja pool aga 'kolletas' endiselt:)

Ei tea, miks see mulle meenus... kuid kas mäletate veel seda laulukest võilillest, mida sai lapsepõlves tihti lauldud?

Kollased juuksed, rohekas kleidike,
lühike veidike, rohekas kleidike.
Ära nüüd mu akna alt kusagile keksi!
Ära nüüd mu akna alt kusagile eksi!
Rõõmus ja kraps, võilillelaps. 

Ja seda, kuidas sai võililleõis pihus seda sõbra lõua alla seatud, vaatamaks kas ja kui palju ta võid on söönud:)))

Ning sedagi, kuidas neist samadest õitest sai pärga punutud, mis sest, et pihud ja riided pärast plekilised.


Oi, kui palju rõõmu oli ühest kollasest õiest!

Nüüd aga, suurte ja tähtsatena, soovides ideaalset umbrohu vaba muru, nopime sealt iga sinna sattunud võililletaime. Teen seda isegi... kuigi tean, et see on üpris tühi töö...:)

Võililled aga jätkavad oma elu. Kollane õieke muutub kohevaks valgeks palliks, tuul raputab selle sajaks 'langevarjuks', kannab need laiali ning puistab maha, et järgmisel aastal saaks kasvada uued säravkollased õiekesed...  





2 kommentaari:

  1. Tõesti , ei ole alati hea olla suur ja tähtis ning välja juurida looduse ilu ... Hea , et on pildistamine !

    VastaKustuta
  2. Mõnus teravussügavus, ... mulle meeldib et sel pildil on terav ala veidi laiem kui vaid üks triip, ...
    Ei mina pole veel võilillele pihta saanud ja karta on et äkki ei saagi , enne kui nad ära õitsenud ja laiali pudenenud ... muidugi alati võib juhtuda et õnnelik juhus ja saan ka pildi, praegu aga on kõik muud ettevõtmised seganud ja kui oleks aega, siis pole ilma :)

    VastaKustuta