Kolmapäev, 23. mai 2012

Mutukad

Kõik ümberringi muudkui 'makrotavad' ja see pisik haaras ka mind. Mida lähemalt, seda põnevam, seega otsisin kapisügavusest ülesse talveunes olnud makroobjektiivi vaherõnga, keerasin selle objektiivi ja aparaadi vahele ning läksin jahile :)

Oi, kui raske see makropildistamine on. Väljas nagu tuult polekski, kuid lill või rohukõrs, millel putukas istub, kõigub nii, et udujutt taga. Tee siis nii teravat pilti! Ja mitte ainult kõrred ei liigu... ise ikka ka, iga millimeetrine kõikumine annab hoopis teise tulemuse... tavaliselt mitterahuldava ;) Siinjuures on statiiv siiski pisikeseks abiks ;)

Ühesõnaga, katsetasin kahte moodi. Kaks pilti, ämbliku ja kimalasega on pildistatud ainult makroobjektiiviga. Teiste, kärsaka ja lepatriinu, pildistamisel sai vahele keeratud ka 25-ne vaherõngas. Tegelikus elus oli see kollane lepatriinu ca 3 mm pikkune ja kärsakas selline 6-7 mm-ne (no ämblikust ikka väiksem).






























2 kommentaari:

  1. Jah Karin, nii selle makrotamisega tõepoolest ka on, kuid see õige hetke tabamine ja "asja sees olemine" on ju üks mõnusamaid tegevusi. Uskumatu, mida kõike võib märgata, olles n.n. rohujuure tasandil.Olen minagi neid mutukaid pildistanud, kuid nii lahedat kimalasepilti pole saanud, rääkimata kärsakast. Ja Sinu võrdluseks toodud pilte on huvitav võrrelda :)
    Head jahti edaspidiseks!

    VastaKustuta
  2. Lapsena nägin imelist saksakeelset ajakirja "Foto-Kino Magazin". Seal olisd siis meie tolleaegsete võimaluste jaoks fantastilised fotod , alles palju hiljem sain teada , et makrod.Head asja pole kunagi palju , nende pisielukate detailsest vaatamisest ei tüdine naljalt ... Hea et te ikka sellised meistrid olete !

    VastaKustuta