Pühapäev Haapsalus

Eelmisel pühapäeval, 1.juulil toimus järjekordne Filter Maanteekarikasarja etapp, seekord siis Haapsalus. Pakkisime end koos neiukesega ka kaasa, et saaks seni, kuni ratturid võistlevad, linnas uudistada.

Nii, start ära vaadatud, seadsime sammud Haapsalu Kuursaali poole. Pean ausalt tunnistama, et ei mäleta, et oleksin seal varem käinud... Haapsalu külastused on piirdunud kesklinna, Väike Viigi ning Piiskopilinnuse varemetega. Võistluste start oli Haapslau spordikeskuse ees (veekeskuse) ja sealt suundusime mööda... vist oli Posti tänavat Karja tänavale. Tee peale jäi vana surnuaed. Üle kiviaia kiigates hakkas silma hästi palju vanu raudriste ja raudaedu kalmude ümber. Sealsamas, teelt hästi nähtav, oli ka Ernst Enno hauakivi. 

Pilku köitis ühe ukse kohal olev vahva varikatus, mille servad ja äär oli vitstest punutud.

Tee peale jäi ka kuulus Müüriääre kohvik. Kuna kõhud olid tühjad, põikasime sinna sisse... ja pea sama ruttu tulime välja.... Väike kohvikuruum oli laudu täis tuubitud, kuid ikkagi oli vabu kohti hõredalt. Ka siseõue terass oli avatud, kuid kahjuks olid sealsed lauad juba hõivatud. Ühe laua siiski leidsime, seal istuv neiu lubas meil lahkelt enda seltsi istuda. Kuna soovisime vaid pirukat-kooki ja midagi juua, siis lootsin seda leti äärest tellida... ma ei saanudki aru, kuidas see süsteem neil seal käib..? Igatahes, leti taga käis kõva sebimine, mul õnnestus küll teada saada, mida need pirukad endas sisaldavad, kuid see oli ka kõik. Seisin seal ja tundsin end tülika tegelasena. Uurisin ajaviiteks koogivitriini. Seal pakutav tundus tõepoolest ahvatlev, kuid letil olevad kohupiimataskud sööma küll ei kutsunud. Kohupiima ajas igalt poolt välja ja ma ei kujutanud ette, kuidas neid sööma peaks... et käed ja nägu puhtaks jääksid... võib-olla noa ja kahvliga??

No igatahes ei soovinud me seal rohkem aega raista ja liikusime edasi Kuursaali poole. 

 
 
Mööda Karja tänavat liikudes sai kiigata ka Piiskopilinnuse müüre.
 

Karja tänavalt keerasime Ehte tänavale ja sealt Mängu tänavale. Mööda seda jõudsime kohta kus viis teed ristusid. Ühel toredal kringliga majal oli ka silt "Viieristi" ja aknale kirjutatud "Viiburi kohvik". Ei tea, kas see esimese Eesti Vabariigi ajal töötanud kohvik ka praegu külastajaid vastu võtab... ?

Otse edasi liikudes jõudsimegi Kuursaali ette. Ilus oli siin küll. Uhke pitsiline hoone, millest pidi kohe panoraamfoto tegema.

Otsustasime minna uurima, et kas saaks ehk siin veidi süüa. Meil vedas, pool tundi tagasi oli Kuursaal oma uksed avanud ja sees oli kaks laudkonda juba ees. Kuna silt letil teatas, et tellimusi võetakse vastu lauas, siis suundusime menüü näpus merepoolse akna all olevasse lauda istuma. Leti taga oli oma 5-6 teenindajat ja lootust oli, et siin läheb ehk kiiresti. 

Aga... ootasime 10 minutit, siis 15, ei midagi. Teenindajad sebisid ringi ja mitte keegi ei heitnud meile isegi pilku. Lõpuks muutusin ma juba kanntamatuks.. kas tõesti on see Haapsalu kohvikutele omane... kliendist mitte välja tegemine??? Või mängis siin rolli see, mis rahvusest sa oled? Soome ja inglise keelseid kliente, kes peale meid saabusid, teenindati kohe. No lõpuks leidis üks neiu ka meie jaoks aega ja saime oma tellimuse ära antud.
 
Toitu oodates tegin mõned kaadrid ka sisekujundusest. Kuursaal ise jättis väga hea mulje. Mõnusad toonid ja huvitavad detailid. Oli, mida vaadata :)

Paistis, et vähemalt köögis töötavad käbedad inimesed ja meie toidud tulid küllalt kiiresti lauda. 

Kõhud täis, lahkusime Kuursaalist, et ka selle ümbruses veidi ringi vaadata. Palju ei jõudnud, sest aega polnud, kuid veidi ikkagi;)

 

Jalutasime mööda rannapromenaadi sadama poole. Siit tagasipilk Kuursaalile ja tema terassile. 

Siin on vist mingi supelmajake ja sild, mille treppidest saab vette minna...

Üks lagunev villa, kuulsin kui Kuursaali teenindaja ühele väliseesti prouale selgitas, et see pidavat linnale kuuluma...

Enne okupatsioone oli Haapsalu sümbol Jääkaru, mille vene väed kütteks ära põletasid. Nüüd on see, 1923 aastal valminud kuju taastatud ja asub Tagalahes Kuursaali lähedal.

Ega rohkem ei jõudnudki seal vaadata. Kiikasime sisse ka sellesse huvitavasse ehitisse, mille kaskel oli põrandas auk ja hetkel sai siit vaadata all ujuvaid kalasid. Tegemist peaks olema Allikapaviljoniga.

Ja oligi kell nii kaugel, et tuli sammud tagasi seada. Läksime mööda Linda tänavat, selle ots on kohe promenaadi poole. Ausalt öeldes see hoonete suur kontrast lausa ehmatas. Ei tea küll kui vanad need majad siin olla võiks?

Linda tänavalt keerasime paremale ja sattusime kohe huvitavale majale. Tuleb välja, et siin, Rüütli tänaval on aastal 1715 elanud Peeter Suur. Kas tõsti on see maja pea 300 aastat vana? Täitsa põnev ;)

See linnaosa on kõvade kontrastidega, siin ühed Rüütli tänava elamu kaunid ja korrastatud aknad. No kas pole vahva see pitsist allserv?

Ja põnev puuriit. Olen seda kuskil ajakirjas näinud... nüüd aga oli hea võimalus oma silmaga üle vaadata:)

Niipaljukest siis seekord Haapsalust. Järgmine kord on ehk rohkem aega ringi luusida. Tahaks loota, et seekord sattus meil teenindajatega olema lihtsalt halb päev :) Linn ise oma kontrastides on aga igati uurimist väärt ;)