Neljapäev, 30. august 2012

Eestimaal rännates vol8 - Hiiumaa

Esialgsed plaanid nägid ette, et täna sõidame Hiiumaalt ära kodu poole. Kuid meil ei olnud ju kusagile kiiret, seega väikesed läbirääkimised hotelli peremehega ja üks lisaöö saarel oli garanteeritud.

Kuna ka Hiiumaa põhjatipus on üks tuletorn mida me polnud veel üle vaadanud, siis võtsime suuna sinnapoole. Aga ikka nii, et kui miskit huvitavat teele jäi, siis vaatasime ka selle üle.

Esmalt siis Lehtma sadam. Sellel lingil viidatud leheküljelt lugedes on justkui tegus sadam. Kohapeal aga jäi hoopis teine mulje... nagu nõukaaega seisma jäänud ja välja surnud. Ümbrus oli...no kuidas seda nüüd siis öelda... korrastamata. Jah, tõepoolest oli ka näha, et miski elu siin siiski on, sest kai ääres seisid päris asjalikud jahid.


Üks vahva detail hakkas ka silma selle alloleva hoone seinal. Seal on nimelt silt kirjaga 'Valuuta vahetus'.


Sadam üle vaadatud liikusime edasi Tahkuna poole. Kasutasime otsetee leidmiseks jälle Google-mapsi ja sattusime oi-oi kuhu küll! Tee läks metsa ja siis mingile platsile, kus olid suured palkide hunnikud ja siis jälle metsateele, millel olid suuuuured loigud... päris kõhedaks võttis nendest läbi sõitmine. Paistis et neid teid on kasutatud peamiselt metsa väljaveoks. Õnneks on meie sõiduvahendil nelikvedu ja veidi kõrgem põhi :) Seega, kõik läks õnnelikult, vaid veidi pori ja tolmu tuli kaasa. Aga Google kiituseks peab ütlema, et tee viis tõepoolest soovitud sihtpunkti.

Ja siis tuli metsatee, kus kahel pool kasvas lademets neid kauneid looduskaitsealuseid käpalisi - Tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens (L.)).


Ning siis möödus tee vot sellisest asjast. Nagu selgus oli tegemist kunagise  Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26-ga. Ka ajalugu.







Tegime seal väikese tiiru, kuid sisse pugema kuhugi ei hakanud ning liikusime edasi Tahkuna poolsaare põhjatipu poole. Ja sealt ta varsti paistiski - Tahkuna tuletorn, piiratud kõrge aiaga.
 

Sisenesime aeda läbi värava. Ostsime piletid ja läksime torni. Enne seda tegin ka ühe pildi torni kõrval olevast vanast majaka kuplist.
 


















Vot see oli alles tuletorn! Nendest kolmest Hiiumaa omast meeldis selle sisemus mulle kõige rohkem. Suur, avar, korrustega. Ja jälle see tore keerdtrepp ning vaadake, millised uhked käsipuud seal veel olid :)



Seintes olevatele akendele oli ette pandud värvilised kiled. Nii oli aknast tulev valgus küll kollane, küll sinine või hoopis punane.


Üleval vaateplatvormil oli ka ruumi lahedalt. Sai siis pildistatud nii ülesse majaka tule poole kui alla majaka jalami poole ja ka otse ette, et avanevat vaadet jäädvustada (ikka panoraamfotona)




Tuletorn ja kaunid vaated nähtud, laskusime alla tagasi ning läksime randa.


Sinna, Tahkuna neeme tippu, on püstitatud 1995 aasta hingedepäevaks (2.novembriks) annetustest kogutud rahade eest mälestusmärk parvlaeva Estonia laevaõnnetuses hukkunud lastele. Nii neile lastele, kellest ükski ei pääsenud, kui ka neile, kes orbudeks jäid ning neile sündimata lastele, kes laevas olid. Mälestusmärk püstitati just sinna, õnnetsupaigale kõige lähemal olevale pinnale. Selle algatajaks oli ajaloolane ja kooliõpetaja Ants Rebane, autoriks Mati Karmin. 

Mälestusmärk koos graniitalusega on ehitatud veidi kreeni, mis võimaldab selle, et ristikujulise pendli küljes olev pronkskell hakkab tormituules ise helisema - juskui tooks merelt sõnumeid.



Pronkskellal on igas põhi-ilmakaares üks lapsenägu...


Edasine plaan oli minna Kassarisse. Enne aga jäi teele Malvaste kabel.


Ümber kabeli kõndides jäi silma surnuaial olev lihtne rist.


Kuna kabeli uksed olid lukus, siis piilusin aknast sisse ja püüdsin läbi klaasi pilti teha. Et aga päike paistis, siis tulid need välja vot sellised :)
















Ja siis viis tee mööda Reigi kirikust ja surnuaiast. Lisan siia pildi infotahvlilt, kus lühike lugu kenasti kirjas.


Läbi selliste väravate tuli siseneda kalmistu territooriumile. Vasakut kätt, veidi justkui künka otsa, jäi Reigi kirik.


Seljaga väravate poole... täpselt nii nagu Muhu kirik.


Selleks et eesukseni jõuda, tuli teha tiir ümber kiriku


Uksed olid avatud, kuid paistis, et seal hakkab miskit toimuma, sest sees oli sebimist, nii nagu väljaski.


Piilusin siiski uksest sisse ja tegin ühe kiire klõpsu.


Kõndisin veidi ka kalmistul, püüdes leida kuulsaid haudu, kuid et paljud nimed pea loetamatud olid, siis loobusin. Silma aga jäi Reigi pastori Theodor Hirschhauseni haual olev rist.


Kirikule tiir peale tehtud, istusime jälle autosse ja jätkasime oma teekonda Kassari poole. Kuskil ei-tea-kus teel tuli (Lilbi küla teeristil) vastu selline tore bussipeatus koos vahva lumememmede perega. Elevust kui palju :)



Selleks, et Kassarile jõuda, pidime esmalt sõitma läbi Käina. Ja muidugi ei saanud mööda sõita Käina kiriku varemetest. Jälle üks aukartust äratava ajalooga kirik, mis kahjuks 1941 aaastal sakslaste pommirünnaku ajal maha põles. Tegemist on kõige suurema Hiiumaa kirikuga, kus põlengu ajal hävis muude kunstiväärtuste hulgas ka Rudolf Tobiase isa valmistatud orel. Ukse kohal olev rõngasrist on kultuurimälestisena kaitse alla võetud.

























Müürikäik



















No lõpuks jõudisme ka Kassarile ja kuna nälg juba näpistas siis keerasime suuna Sääretirbi tee alguses asuva söögikoha... või peaks ütlema grillhouse 'Lest ja lammas' poole. Uskumatu, kuskil kaugel perifeerias on püsti löödud selline suur ja uhke hoone oma väliterasside ja lahedate rookatusest istekohtadega.


Meie valik langes mitmetasapinnalise väliterassi kasuks, mis võlus oma lillekastidega. Neis kasvas erinevaid maitsetaimi, ürte ja söödavaid lilli. Ärge palun küsige, mida meie seal sõime... enam ei mäleta. Kuid sai proovitud kala ja midagi veel :) Toidud maitsesid hästi, sest muidu poleks mul sellest kohast positiivseid mälestusi:)



Nii, kõhud täis, ronisime jälle autosse ja sõitsime mööda Sääretirpi niikaua kuni teed tõkestasid suured kivimürakad. Selge, kaugemale ei saanud. Parkisime auto teiste omasuguste juurde ja jätkasime teekonda jalgsi.


Rada kulges kadakate vahelt kuni lõpuks kitsenes ja paistma hakkas meri. Nii me siis seal mööda kitsast kiviklibu teed kõndisime ja kõndisime ja kõndisime.... tee tundus otsatu ja kaua oodatud Sääretirbi ots kättesaamatus kauguses :). Tegelikult peaks parklast sinna tippu olema kuskil 3 kilomeetrit. Kuid teekatte iseärastuste tõttu tundus see poole pikem.


Oo jee, kohale jõudsime! Vesi tuli vastu enne lõppu, sest eemal oli näha kivikuhilaid. Keegi oli need ju sinna teinud ja arvatavalt mitte vees sumbates.


Peale meie jalutas sinna veel kaks seltskonda, kes oleks seda kõike justkui kohustuslikus korras teinud. Jõudsid kohale, keerasid otsa ümber ja marssisid kohe minema. Linnuke kirjas ;).

Legend räägib, et Sääretirp olla alguse saanud Hiiumaa vägilase Leigeri, Suure Tõllu venna soovist Hiiumaa ja Saaremaa vahele sild rajada. Sama pidi tegema Suur Tõll Saaremaa poolt. Tõll aga seda ei teinud ja Leiger vihastas ning jättis samuti töö pooleli. Nüüd siis annavad kõik Sääretirbi külastajad kivide lisamisega oma väikese panuse selle silla valmis saamiseks. Tegime seda meiegi. Ja hakkasime tagasi jalutama.



Seal samas säärel on mitu head ujumiskohta, millest ühe juures me ka peatuse tegime. Jääb see kuskile parkla ja Leigeri kuju vahele. Seni kuni teised vees sulistasid, tegelesin mina lillekeste pildistamisega. Neid oli kogu reisi jooksul häbematult vähe saanud :)


Kuna me Sääretirbile sõites Leigeri juures peatust ei teinud, siis heastasime selle tagasiteel. Asub ta muide justkui teeviit suure tee ääres:). Kuju valmis 1991 aastal ja selle autoriks on skulptor Kalju Reitel.



Kuna tol päeval rohkem pilte tehtud pole, siis järelikult suundusime otse Kärdlasse. Seekordse õhtusöögi ostsime Selverist kaasa ja mugisime seda, kes hotellitoas telekat vaadates, kes rõdul suveõhtut nautides.








6 kommentaari:

  1. Vaatan siin Sinu Hiiumaa pilte ja kuna ise eelmine aasta sai ka Hiiumaa läbisõidetud tekkis mul niisugune naljakas mõte ,et huvitav, kas Sinu Hiiumaa on teistsugune kui minu oma,aga mingil põhjusel väga ei ole.Tahkuna majakas on endiselt hommikuti pirtsakas jätab eestvaate varju,tundub seevastu et loojangul võib imeliselt üllatada.Orhidee on imeline - nii värvilt kui ka õie kujult,pilt on väga kena.Lumememmi ma ka ei näinud,aga lohutan et sellega et need eelmisest talvest,pole jõudnud veel ära sulada.Ja nüüd küsimus:"Kus on Kõpu tuletorn?" Vastus:"Hiiumaal".

    VastaKustuta
  2. Ilmar, küllap on ikka tegemist sama Hiiumaaga kui Tahkuna ja Kõpu tuletorn sinna jäid;) Vat lumememmede kohta ei oska küll öelda, katsumas ei käinud. Kuid umbkaudse asukoha vaatasin nüüd kaardilt järgi. Kui Reigist hakata Käina poole liikuma, siis jääb sinna üks kena nimega koht - Isabella. Vot sealt edasi kuskil need memmed olidki ;) Kui teinekord hiidlastele külla juhtud, mine vaata. Ehk on mõni memm veel sulamata;)

    VastaKustuta
  3. Lumememmed asuvad külas nimega Lilbi. Loe lisainfot http://hiiunadal.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=2683&sec=0&term=lilbi

    VastaKustuta
  4. Nende Sinu ja minu Hiiumaa all mõtlesin ma seda ,et vahel võib juhtuda nii et üks inimene pildistab samas kohas ühtesid asju ja teine teisi.Kui siis panna need kaks pildigaleriid kõrvuti tekkib mulje et tegemist on kahe täiesti erineva kohaga,kuigi pildistatud on sama kohta.:)

    VastaKustuta
  5. Aitäh Anonüümne! Lisan selle väärt info ja lingi blogisse. Meie jaoks lumememmede perega kohtumine väga positiivne kogemus.

    VastaKustuta
  6. Ilmar, olen Sinuga nõus. 100% :)

    VastaKustuta