Laupäev, 4. august 2012

Eestimaal rännates vol3 - Põlvamaa, Võrumaa

Meie puhkuse kaks järgmist päeva oli plaanitud veeta Lõuna-Eestis. Seega, peale mõnusat hommikusööki külalistemajas, pakkisime end jälle autosse ja sõitsime Suure Munamäe jalamile. Viimati sai siin kõik koos käidud 5-6 aastat tagasi.

Parklast üle tee hakkas silma vahva kohviku silt, igati teemakohane, kuidas siis muidu :)


Torni poole rühkides jäi tee peale üks majake, kus suveniire müüdi... vist, sest uks oli kahjuks suletud. Selle ees aga oli vahva laulusalm, ikka kohalikus keeles :) Kas mõistad välja lugeda? Mul oli siin võimalus meie ülejäänud seltskonnale tõlki mängida :)


Ega see mööda treppe mäest ülesse ronimine nüüd nii väga kerge ka polnud... vähese treenituse viga vast :) Aga lõpuks ta paistiski - Suure Munamäe vaatetorn, nüüd tuli veel pilet lunastada ja siis mööda keerdtreppi vaatetorni tippu tõusta. On ka võimalus lifti pileti ostmiseks, kuid minu arust tasub minna jalgsi, sest pea igal korrusel on mõni huvitav väljapanek Võrumaa ajaloo kohta (no näiteks suitsusauna kohta).


Lõpuks üleval! Milline võimas vaade siit ikka avaneb. Ja kahjuks on selliste vaadetage alati see, et fotosilm ei suuda seda kunagi nähtuga sarnaselt salvestada. Siit siis üks käest pildistatud panoraamfoto.


Mõista, mõista, mis see on? Ahaa, ei arvanud ära :) See on üks vaatetorni tipus olevatest klaasist kaitsepiiretest, mille kallal oli keegi vist vägivalda tarvitanud - dekoratiivselt mõranenud...


Järgmine foto on tehtud juba all, vaatetorni jalamil.


Meie kolmanda reisipäeva teiseks põhiliseks külastuskohaks oli plaanitud Piusa liivakoobad. Tee viis läbi Vastseliina ja loomulikult tegin ka tiiru ümber sealse kiriku.



Sihtkohtadeni lühemate teede leidmiseks kasutasime Google maps'i. Soovitan :)) Tänu sellele läbisime igasuguseid põnevaid metsavaheteid, mida tavalise GPS-ga poleks iial näinud. Seegi foto on tehtud ei-tea-kus metsateel, teel Piusa liivakoobaste juurde.


Aga kohale me jõudsime. Pilte sorteerides tõdesin, et mul ei olegi ühtegi kaadrit sellest Külastuskeskuse hoonest, kust pileteid osta saab, kus asub väike ekspositsioon, kohvik ja kinosaal.... No igatahes, lunastanud piletid, suunati meid kinosaali, kus näidati filmi nahkhiirtest ja vesilikest. Peale selle lõppu kogunesime ja giidi juhendamisel liikusime välja, üle kaarsilla koobaste sissepääsu juurde. Seal saime teada, et koobastes on sooja vaid neli kraadi ja soovijatele jagati mõned pleedid. Ning siis sisenesime hoonesse, mis oli ehitatud koopakäikude ette. Kuid kahjuks pikalt mööda koopakäike me liikuda ei saanud. Tänu varingutele on see nüüd keelatud. Kui alumist pilti vaadata, siis seal on näha trepikäsipuud (mõned astmed) ja otse ees piire, milleni minna sai. Kahju.



Sattusime Piusa liivakoobastesse ajal, mil seal olid eksponeeritud Tõnu Talve maalid 'Elutants'. Motiivid pärinevad Bernt Notke maalist 'Surmatants'. Ainult et Tõnu Talve maalidel olid inimesed tervisest pakatavad.



Meie sealolekul tekkis koopa põrandale selline vikerkaar.


Nii, koopasuu vaadatud, oli võimalus teha jalutsukäik seal samas Piusa koobastiku matkarajal. Olime just teele asumas kui meie plaanid katkestas tugev paduvihm. Hmm, aga tegelikult tuli see just sobival ajal, sest meie kõhud andsid märku, et aeg oleks väikeseks lõunasöögiks. 


Külastuskeskuse kohvikus askeldasid Setomaa Kolm Sõsarat või siis peaks kohvikut nimetama 'Kolme Sõsara hõrgutised'? No olgu kuidas on, teenindus oli sõbralik, toidud maitsvad ja huvitavad (piparmündi limonaad, astelpaju jäätis pannkookidega jm).



Istusime väljas katuse all oleval terassil. Meeldis mulle sealne mööbel ja muu nipet-näpet, mis teeb ühest kohast just selle erilise.




Ka lastele oli mõeldud. Seal samas olid vahvad ronimis- ja turnimispuud ning kiiged.


Kõhud täis, vihm möödas, alustasime ümbrusega tutvumist. Raudtee ääres, arvatavalt siis endise jaamahoone seinal oli silt 'Savikoda'. Tegemist oli Piusa Savikojaga. Otse loomulikult kutsus see sisse uudistama.


Lahe koht, kus soovijad said ka ise saviesemeid meisterdada. See oli nagu väike galerii-töökoda. Kohapeal valmisid savinõud algusest lõpuni.



Ja siin siis veel põletusahjust läbi käimata nõud.


Piusale pääseb suvel ka rongiga ....


Nii, ja lõpuks siis suundusime matkarajale. Alguspunktist avanes vot selline vaade.


Rajal olid tahvlid, milles kirjeldati maastikku, taimi ja puid jm, sellele kohale iseloomulikku. Mina kasutasin muidugi võimalust erinevate samblike-seente jäädvustamiseks.


Siin oli sisse varisenud liivakoopa võlve ja Teisest maailmasõjast pärinevate kaevikute jälgi:
 
 


Jälle tõdesime, et kell liigub kuidagi väga kiiresti ja seda alati just siis kui sul on huvitav... Egas midagi, hakkasime Rõuge poole tagasi liikuma. Otse loomulikult siit-sealt läbi põigates. 

Obinitsast sai ühe sirgega läbi sõidetud, millest tagantjärele mõeldes on kahju. Jõudsime Meremäele. Juba kaugelt hakkas silma Meremäe mäe tipus olev vaatetorn, mille otsa kohe kindlasti tuli ronida. Pidavat ju sealt olema suurepärane vaade ümbritsevale. 


Peab nõustuma, et oligi :)


Tornist alla ronitud võtsime nüüd suuna Ruusmäele, et vaadata üle Rogosi mõis. Enne seda aga jäi tee peale Meeksi Ristija Johannese kirik.


Ja Ruusmäe kirik:


Ja jõudsimegi Rogosi mõisa juurde. Ilus ja uhke hoone, mida on püütud jõudumööda korrastada. Kuid siiski, minu silma jäid riivama sinna mitte sobivad katuseaknad. Hea küll, neid katuseaknaid ei pannud ma kohal olles ise tähele, alles hiljem pildilt vaadates, kuid kohe torkasid silma mõisa peahoone aknad. Kurb, tegemist vist ikka on kultuurimälestisega? Tuleb välja, et selliseks ilmetuks hooneks on endine uhke laia paardukseni viiva trepi, kõrgete akende ja rõdudega peahoone muudetud 20 sajandil tehtud ümberehituse käigus. Hoones asub praegugi vist kool... Loodame, et kunagi on raha ja tahtmist taastada endine olukord.



Peatusime ka Plaani kiriku juures. No kuidas sa ikka mööda sõidad, otse tee ääres ja selline uhke, viie sibulakujulise tornikupliga. See pilt on nüüd tehtud kiriku tagant.


Teisel pool teed, elektriposti otsas oli kurepesa. Need paistavad poegade moodi olema, nokad veel sellised lühikesed ja pruunid. Muide, ma polegi kunagi enne kurgi pildistanud :) Nüüd sai siis see tasa tehtud.


Päeva viimaseks maiuspalaks oli veel Hinni kanjoni külastus. Ega me vist polekski sellest midagi teadnud... aga et meie teekonnal mängis olulist rolli ka Regio Eesti lasteatlas, ning seal on otse Rõuge kõrval see kanjon pildikesega märgitud, siis tekkis huvi. Kel Rõuge kanti asja, siis soovitan seda kindlasti külastada.

Parkimiplatsilt viib kitsas metsatee kanjoni servale ja sealt tuleb juba mööda käänulist laudtreppi laskuda 15-20 meetri sügavusele kanjoni põhja. 


Alguses on kanjon küllalt lai, edasi minnes aga kitseneb. Oled justkui kuskil saladuslikus troopilises orus. Üldsegi mitte eestimaalik :) Päris lõpuni me aga minna ei saanudki, sest tee oli varingu alla mattunud.



Rõugesse jõudes külastasime veelkord Ööbikuorgu. Seekord ronisin minagi selle vaatetorni tippu.


Kui ma ühes oma eelmises postituses mainisin, et Ööbikuoru servalt on eemaldatud suur külakiik, siis nüüd olid nad tagasi. Uhiuus.


Tüdrukud olid rõõmsad, et saab jälle kiikuda (suure külakiigega kiikusid nad ka Laossina surnuaia juures ja oi, mis kõrgele!). Aga pettumus oli suur, sest kiik ei liikunud just eriti. Kas asi oli selles, et ta nii uus ja sisse kiikumata või siiski vales ehituses. Ausalt öeldes pole mina enne näinud kiike, mille põhja väliskülg oleks laiem kui sisekülg. Ikka on olnud kas ruudukujuline või siis kiikujate poolne serv kitsam.


Käisime ka all vesioinaid ja viinamäe tigusid vaatamas. Mina veetsin seal aega õhtupäikese kumas olevate lillekeste pildistamisega.




Kui juba Rõuges olla, siis tuli üle vaadata ka Eesti Ema monument. Sellega me seiklusrikas kolmas reisipäev lõppeski.









1 kommentaar:

  1. Väga palju tuttavaid vaateid. Tore vaadata, mis aastatega muutunud on. See piibuga vanamees Munamäe jalamil on nagu eelmisest sajandist pärit ;)
    Need hõrgutised oled ka väga ahvatlevaks suutnud pildistada :P
    Juttu lugedes ja pilte kaedes meenus minu viimane Piusa savitöökoja külastus. Nii palju ilusaid ja efektseid savinõusid, mida oleks tahtnud kasvõi suveniiriks koju kaasa osta, mis aga tol ajal mind tugevasti häiris, et neil esemetel polnud mingitki seost Piusa-ga st neile ei olnud mingit märget selle kohta tehtud kas siis pressitud vormina või kasvõi maalituna. Meil tekkis tol ajal suur arutelu seltskonnas, kellega seal käisime, et milline raisatud võimalus. Nii mõnigi turist tahaks osta paigast kus viibib mingi mälestuseseme. Kodus vaadates hea meenutada käidud kohti ja nähtud vaateid.Kuid kui on tegemist vaid savikruusiga, millel puudub viide päritolule, siis see kahandab minu meelest turisti silmis eseme võlu. Nii tahtsin ka mina kruusi või pitsi endale kuid ostmata see jäigi ...
    Sinu pilte vaadates ei märganud ma, et midagi selles osas oleks muutunud ... aga võibolla ei mahtunud see lihtalt pildile :)

    VastaKustuta