Eestimaal rännates vol2 - Põlvamaa, Võrumaa

Nojah, ei õnnestunud mu plaan avaldada igal päeval üks postitus meie sellesuvisest puhkusereisist siin Eestimaal. Ajan kohe kõik ilusate ilmade süüks :) Mitte kuidagi ei jää aega toas arvuti taga istumiseks, piltide sorteerimiseks ning töötlemiseks, blogi kirjutamisest rääkimata. 

Aga mis siin ikka, võtsin end täna kokku ja nii annan väikese ülevaate meie teisel päeval nähtust.

Oli esmaspäeva hommik, mis seekord algas teisiti kui teiste päevade hommikud. Nimelt oli meie väikesel neiul sünnipäev, mida tuli koogi, küünalde ja kingitusega tähistada (tema sooviks oli oma õigel sünnipäeva hommikul just Pühajärvel olla). 

 

Sellele järgnes julgemate retk alla järve äärde hommikuseks supluseks. Asi nimelt selles, et SPA ujula oli momendil remondis, kuid järve vesi olevat olnud soe, ca 21 kraadi.

Kotid pakitud asusime teele oma järgmise ööbimiskoha, Rõuge Suurjärve külalistemaja, poole. Plaan oli sinna minna läbi Taevaskoja ja osa Setumaa. 

Esmane vahepeatus oli aga Põlvamaal Kanepis. Käisime uudistamas sealset kirikut. No kuidas sa saadki mööda sõita kui kiriku uksed kõik kenasti valla ja ootavad ainult, et teelised sisse astuksid. 

Kas teate, mille pärast see kirik omanäoline on? Kanepi kirik on Eestis ainuke, mille torni tipus ei ole risti ega kukke, vaid ao- ehk koidutäht.

Kirik ise on seest helge ja avar. 

Ja praegu on mul kahju, et ei pildistanud lähemalt seintel olevaid... ma ei teagi, kuidas neid nimetada... nagu suured vapid, millel perede nimed ja sünni-surmadaatumid. Ühest detailist siiski kaadri tegin kuid teine ei tulnud välja... sai niipalju udune, et niigi halba teksti ei suuda välja lugeda. Tegemist oli Ungern Sternbergide sugupuu liikmetega. Googeldasin seda Eugeniet, kuid ei leidnud midagi... 

Ka kiriku aed oli kena ja hoolitsetud :)

Pean siinkohal kohe mainima, et vaatasime üle kõik meie teekonnale jäänud kirikud... seepärast palun kergemat karistust, sest plaanin neid siin nüüd ja edaspidi mõne pildi ja sõnaga tutvustada.

Ja jäigi meie teele järgmine kirik - Kähri kirik. Lisan siia ka pildi kiriku kõrval olevast teadetetahvlist. Siin on kenasti kirjas kiriku elulugu (pildile vajutades avaneb see suuremalt).

Lõpuks ometi jõudsime Taevaskotta. Meie nooremad reisilised olid seda juba ammu oodanud. Parkisime auto, uurisime infopunktist mis ja kuhu ning asusime teele. 

Esmalt Emaläte, 

 

 

siis Neitsikoobas:

Ja seejärel kaadreid sellest, mis Suurele Taevaskojale ronimisel teele jäid. 

Salapärased samblikud:

Peavari vihma korral:
 

Millised männid seal olid! Jämeda tüvega, sihvakad ja väga pikad (kohati pidavat olema ligi 39 meetrit).

  
Ma vaatan kõrgelt ülevalt...Suure Taevaskoja tipus

Looduslikud takistused (ehk, et jalg ei libiseks):

Üraskite hieroglüüfid:
 

Tillukesed seenepallid:
 

All tagasi, sai tehtud ka üks panoraamfoto:

Kasutasime ka võimalust teha jõelaev Lonnyga huvireis Ahja jõe nn Saesaare veehoidlal. 

Laeval kuulisme, et kunagi olnud kogu Ahja jõgi sama madal, mis nüüd Taevaskoja juures. Siis aga tehtud jõele tamm (ikka selleks, et elektrit saada) ja vee tase tõusis kaheksa meetrit. Mistõttu jõe kaldad, koos seal olnud liivakoobaste ja puudega jäid vee alla...

Siin see kurikuulus tamm siis ongi...
 

Edasi võtsime suuna Räpina peale, lootes sealt leida mõnda söögikohta, kus keha kinnitada. Sõitsime seal siis edasi-tagasi, kuid mitte ühtegi söögikohta üles ei leidnud (mingid sildid teeservas küll olid...). Lõpuks parkisime Hotell Räpina juurde ning läksime sealsesse restorani. Olime ainukesed... hiljem küll lisandus meiega üks abielupaar. 
Meie rõõmuks saime meeldiva teeninduse osaliseks. Lastepraed paistsid maitsvad olevat, kuid minu penned olid küüslauguga liigselt üle doseeritud. Muidu polnud vigagi :) Kõhud täis sõitsime Räpina kiriku juurde. Milline uhke ja suursugune kirik see on. Vähemalt väljast vaadatuna, sest kiriku uksed olid suletud (õhtune aeg ka juba). 

Ja edasi Värska poole. Minu palvel põikasime sisse ka ainukesse vanausuliste külla Beresjesse ja Laossinasse. 
Beresjes valitses mõnus rahu, inimesed toimetasid oma tegemisi... Sõitsime läbi küla, kuni sattusime surnuaia juurde. Tegin mõned pildid selle väravast ja seal samast avanevast vaatest külale. Muide, Beresjet on esmamainitud 1582 aastal.

Laossinas käisime uudistamas sealsel surnuaial asuvat tsässonat (Seto kabel). Surnuaial asuvad riikliku kaitse all olevad lubjakivist ristid, mis pärinevad keskajast. 

 Laossina külas on pidev asustus olnud 5300 aastat järjest.

Ja edasi Värskasse. Selle kohaga on ka minul endal väike seos :) Nimelt oli umbes kaks aastat (ca 1940-1942.a.) sealse postkontori ülemaks minu vanaisa, seal sündis ka minu tädi ja elas paar aastat mu ema, enne kui nad Raasiku postkontorisse kolisid. Ema palvel ja kaasa antud fotode abil püüdsin üles leida selle maja, kus siis omal ajal postkontor asus. Tähiseks oli Värska kirik ning surnuaed ja sild, mis viis üle jõe. 

Ja otse loomulikult tuli siingi kirikule tiir peale teha. Kiriku ees oli ka tahvel kuulsamate haudadega ja selle järgi püüdsin leida seto lauluema Anne Vabarna kalmu, kuid leidmata see jäi. Aeg sundis takka.

 Sellisena on märgitud vana puukiriku altari asukoht ja selline oli kiri surnuaia väraval:

Kirikule tiir peale tehtud asusime otsima vana postkontori hoonet. Kaasa saadud fotod näpus võrdlesime kõiki lähiümbruse maju kuni lõpuks ta leidsimegi :) Selline ta siis on.
 

Ja selline ta oli ca 1940-1942:

See on vaade jõel asuvalt sillalt:

 ja 1940-1942:
 

Edasi viis tee juba otse Rõuge Suurjärve Külalistemajja. Tee peal oli muidugi paar peatust, et saaksin looduse ilu jäädvustada :) 

Põdrakanep:

Rukkilill loojangukumas:

Kui lahke pererahvas oli meid vastu võtnud ja meie oma kompsud tuppa tassinud, läkisme välja põllule. Oli ju ikkagi väikese neiu tähtis sünnipäeva päev :) Selleks puhuks olime tee peal olnud kauplusest ostnud kaks kuuma õhu jõul liikuvat siidipaberist palli. Nendest üks, sünnipäeva lapse oma, õnnestus ka õhku saada. Teine põles lihtsalt ära. Siin ta siis on, kõrgustes naeratamas :)