Kolmapäev, 22. august 2012

Eestimaal rännates vol6 - Saaremaa

20.juuli, meie esimene pikk päev Saaremaal. Seega ei hakanud hommikul ka kuhugi kiirustama ja nautisime puhkust. Sellegipoolest olime ju plaaninud tänase esimese asjana külastada Kuressaare Piiskopilinnust. Enne seda jäi aga teele SPA hotell Rüütli esisel platsil toimuv Saare Laat... mitte eriti suur, kuid piisav selleks, et seal veidi aega ringi jalutada. 

Siit ühed nõud, mis silma jäid...


Lähenesime linnusele n.ö selja tagant ja seega oli kohe võimalus tutvuda müüris sees olevate kodadega... Savikoda, Klaasikoda, Sepikoda...


Täitsa tore oli vaadata, kuidas sepal järjekordne töö valmis, samas olid väljas tööd, mida sai soovi korral kaasa osta.


Samal platsil käis väike sebimine. Nojah,, põhjust ei olnud vaja kaugelt otsida, oli ju siia püsti pandud märklauad ja soovijad said väikese tasu eest kas vibu või ambu lasta. Neiukeste soovil läksime ka kätt proovima, vibuga siis. Ja otse loomulikult proovisin seda ise ka. Kunagi, kui ma veel keskkoolis käisin, sai lastud sportvibuga... ehk siis käisin vibu trennis. Ja nüüd oli nii mõnus vanu aegu meelde tuletada. Mis sest, et sel vibul siin puudub nii sihik kui amortisaatorid, vibu vinna tõmbamise ja noole lendu laskmise liigutus ja tunne on ülimõnus!


Lõpuks saime siiski niikaugele, et läksime Piiskopilinnust kaema.


Vaade konvendihoone siseõuelt

Ronisime mööda kivitreppi ülesse katusekäigule



kust avanes kaunis vaade ümbritsevale...


Vaatasime üle kõik võimalikud nurgatagused, ronisime küll mööda müüris olevaid kivitreppe, küll puitreppe ülesse ja alla ning vaatasime näituseid, mis erinevatel korrustel oli.

Ning hingasime sisse ülevalt kohvikust tulevat posla-masla haisu... isegi tüdrukud, kes enne tahtsid kindlasti ka ülakorrusel olevat kohvikut külastada, keeldusid selle haisu peale sinna minemast.

Peakorruse kapiitlisaali vaated























 

Lõpuks tõdesime, et oleks soovinud palju rohkem näha ja lugeda just Kuressaare Piiskopilinnuse enda ajaloost ja tegemistest... kuidagi väga vähe oli seda seal... isegi lapsed olid nördinud. Või ei leidnud me õiget kohta ülesse?

Lahkudes läksime linnuse õuelt müürikäiguni, mis viis vallikraavi sillale.


Üle silla minnes avanes vaade müürile ja taamal olevale Kuursaalile.


Veel pilk üle õla:


Kuna märkamatult oli käes lõuna ja kõhud tühjad, otsustasime ka kohe söömas käia. Kuursaali kõrval oli üks vahva  kohake John Bull Pub. Sinna oma sammud ka seadsime. Meil vedas, saime kohad terassile suurte varjude alla. Samast avanes ka vaade piiskopilinnusele ja vallikraavile. Ja kuigi vahepeal tuli vihmasabin, siis meid see varju all ei seganud.



Kõhud täis, läks sõit Sõrve poolsaarele, et vallutada Saaremaa kõige lõunapoolsem punkt, Sõrve säär ning üle vaadata seal asuv Sõrve tuletorn. Ja mis kõige meeldivam, kui Kuresaares kippus taevas pilve minema ja vihma sabistama, siis siin võttis meid vastu päike :)


Taamal paistis kaluripaat (mis hiljem oli randa tõmmatud ja kus mehed võrkudega askeldasid),


kalda ääres loksusid lained vastu ei teagi mis otstarbeks mõeldud palgitüükaid.


Ja muidugi kivid - palju, palju kive. Unustasime end kohe tükiks ajaks neid uurima. Otse loomulikult tuli otsida auguga kive, neid õnne omi. Samuti oli seal palju lutsukive, mida sai siis uhkete kaartega vette tagasi heidetud. Iga kord ikka lugedes, et mitu hüpet see kivi nüüd vee peal teeb, enne kui põhja vajub...:)


Kaunis oli... kivine, tuuline, päikeseline... Seal Sääre tipus tundsin end justkui maailma veerel olevat, kolmes ilmakaares vesi loksumas.


Aga iga hea asi saab ükskord otsa, nii ka see ning juba me liikusime tagasi. Otse loomulikult korrates sama tegevust, mis tippu minnes... ehk siis kive otsides ja 'lutsukaid' loopides :)

Edasine sõit viis mööda Ohessaare pangast, kus kõrgusid vahvad kivikuhilad ja uued muudkui kerkivad.


Väike vahepeatus ja meiepoolne tilluke panus sinna.


Nüüdse teekonna eesmärgiks oli leida üks ujumiskoht. Meil oli isegi praamilt võetud Saaremaa kaart selleks puhuks kaasas, kus ujumiskohadki peale märgitud, kuid sellest suurt abi küll ei olnud. Ei leidnud nagu ühtki teeotsa, kust ujumiskohani saaks või kus merekallas oleks selleks kõlbulik. 

Randa otsides aga jäi silma nii üht kui teist. Siit üks elamute lähedal olev tuulik, mis küll enam tuult ei püüa...


Kuna kaart näitas ühes kohas, et siin peaks saama ujuda, siis keerasime teeotsast sisse ja sattusime ootamatult ühe kiriku juurde... Jämaja kiriku. Ahaa! Kas tõesti arvasite juba, et seekord pääsete minu kirikute piltidest? :) Aga ei, no kuidas sa siis ikka niisama mööda sõidad kui ta sul lausa juhuslikul teel vastu tuleb. Kuigi seekord ma kirikule tiiru peale ei teinud, vaatasin niisama väravast.




Ja kiriku värav... see oli juba ise vaatamisväärsus omaette. Nii romantiline.... kiviaed, kulunud puupink ja suure kastani jahutav vari...


Jämaja kirik pidavat olema Saaremaa kõige mereäärsem kirik. Tee, mis kirikuni viis läks edasi peaaegu mereni, enne tuli vastu surnuaed - samuti kõige mereäärsem. 

Keerasime otsa ümber ja otsustasime mõne suurema ujumiskoha kasuks. Võtsime suuna Mändjala poole. Kuid enne seda oli Järve rand. Parkisime auto ja sammusime mööda laudteed randa (väga hea idee, nägin selliseid ka Leedus). Lõpuks ometi kauaoodatud vesi... ja juba nad seal sulistasidki :) Igati mõnus lõpp päevale.





2 kommentaari:

  1. Tore on see meie saar. Eriti , kui veel nii poeetiliselt kirjutatud ja pildistatud !

    VastaKustuta
  2. :) kummaline ongi see, et mõnikord liikudes ringi nii Eestis kui ka mujal maailmas olen ise mõtelnud, et aitab kirikutest, et kes see neid ikka vaadata viitsib ... samas läheb veidi aega mööda ja satud uue ja huvitava kiriku peale, siis tekib tahtmatult tung seda uurida ja võimalusel siseneda ... ju neis mingi maagia või külgetõmbejõud siiski on ....

    Tore on sellist reisikirja lugeda. Saab koos piltidega juurde ka veidi mõtteid, muljeid ja seletusi ning kui teinekord vaja, siis hea tulla siia tagasi kontrollima.

    Selles mõttes on minu meelest blogi asendamatu. Pildid ise annavad edasi vaateid elamusi, mõnikord tekitavad ka tundeid aga sinu kui pildisaja mõtteid, tundmusi ja juhtumisi sageli need ilma kirjatähtedeta sageli edasi ei suuda anda...

    VastaKustuta