Eelmisel pühapäeval sai käidud Viljandis Mulgi rattamaratonil. Oi ei, mina seal ei osalenud, sai lihtsalt kaasa mindud ja samal ajal järve ääres ootamise ja pildistamisega aega parajaks tehtud.
Siit mõned maratonil esireas startijad. Nimesid nimetamata...
ja Viljandi järve ääres oleval mänguväljaku nautleja.
Aga mitte see ei olnud mu tänase postituse ajendiks, vaid muljed, mida sain tagasiteel koju.
Viljandist ära sõitsime seekord teist teed mööda. Minu sooviks oli näha oma emapoolse vana-vanaisa ja tema esivanemate sünnikohta Sürgaveret. Kahjuks pole mul aga sellest kohast ainsatki kaadrit... ilm läks uduvihmaseks, kõik ümbritsev muutus halliks ja masendavaks, nii et mul polnudki tahtmist midagi jäädvustada... Ehk mõni teine kord.
Suure-Jaani jõudes köitis aga mu pilku ühe kiriku torn ja kuna tee äärde oli tehtud kena kohake parkimiseks, siis läksime kirikut lähemalt uudistama. Mulle avaldas muljet see punastest tellistest ehitis oma uhke sammastel sissepääsuga.
Tegemist on Suure-Jaani õigeusu kirikuga (ehk siis EAÕK Suure-Jaani Peetruse Pauluse kirikuga), mille seisukord oli aga väga nutune. Tornikuplid on roostetanud, ristid nendel külili vajunud ja iga hetk alla kukkumas.
Kirikutorni seintel kasvasid pisikesed puuhakatised, mis omakorda seina lagundasid.
Uudistasin kirikut ka tagantpoolt ja ega sealgi olukord parem polnud.
Muide, googeldasin - see kirik on arhidektuuri- ja kunstimälestis. Ehitatud 1906-1908 aastal.