Esmaspäev, 8. veebruar 2016

Teekond Võidiveresse ja tagasi


Oli jaanuari keskpaik, kaunis päikesepaisteline laupäev, mil tuli Jüri ja Ringaga ette võtta teekond Võidiveresse. Kes ei tea, siis asub see küla Torma vallas, Jõgevamaal. 

Kuna kohalejõudmise aeg oli paika pandud ja sõiduga üpris kiire, siis teel piltide tegemiseks suurt aega ei olnudki. Ometi, sihtpunktile lähenedes ei suutnud me enam niisama aknast välja passida, ja kuidas sa saadki kui päike, udu ja lumi nii ahvatlevalt pildistama kustusid. Seega möödusid viimased kilomeetrid pidurdamiste ja seisakutega. 



Õnnestus ka kitsekesi näha, kes põlluveeres, ninad lumes, toidupoolist otsisid. Ja nagu ikka, ei olnud mul oma hääd pikka teleobjektiivi kaasas :(


Järgmine hommik oli ilm päikeseliselt paljulubav. Plaanisime rahuliku tagasiõidu, et saaks ikka üht-teist jäädvustada. Kuid... kuni me kohvitasime ja pererahvaga mõnusat juttu puhusime, hakkas juba esimesi lumehelbeid langema. 

Need puud siin aga ei ole mitte lumekihi all, vaid neid kattis paks härmatise kiht.



Vot selline uhke jääkristallide kiht oli kõikjal 



Tagasiteel tegime peatuse Laiuse ordulinnuse varemete juures. Ma vist polegi seal varem käinud... ehk kunagi ammu klassiekskursioonil? 


Natuke härmas Eestimaa loodust 



Ja lumist alleed


Ja majake talviselt postkaardilt


Tee viis mööda Kuremaa tuulikust, kus tuult trotsides soojast autost välja ronisime ja tuulikust mõned kaadrid tegime.



Küll see Eestimaa on ikka suur :) Lumekihi pakusus oli näiteks Jõgevamaal palju õhem kui Harjumaal. Kogeda sai ka igasugust ilma, lumetuisk vaheldus päikesepaistega.


Kui Võidiveresse sõitsime mööda Tartu maanteed, siis tagasiteeks valisime Piibe maantee. Aegviidu, Jäneda... sellised mõnusad rahulikumad kohad.

Siin siis väike peatus Jänedal 




Ojake kuskil Aegviidu ja Tallinna vahel, Jägala-Käravete maanteel, kus Ringa nabani lumes sumpas :)


ning puuke meie viimaselt peatuspaigalt Jägala jõe äärest.


Kolmapäev, 13. mai 2015

Meie uus sõbrake


Sellest on nüüd juba mõni kuu möödas kui meie väike meriseapreili Minni igavesele unele suikus ja tema puurikaaslane Daisy üksi kurvastama jäi. Seepärast otsustasime veebruari lõpus, et aeg oleks talle seltsiline tuua. Nüüd siis on notsukesi jälle kaks, üksteisele tuge ja seltsi pakkumas. 

Uue tegelase nimi on Triibu. Nimi tuli tema vahvast triibulisest karvkattest :D Aga mina kutsun teda Nässuks. Tänaseks päevaks peaks Triibul vanust olema umbes neli kuud. Uus tirts oleks justkui väga halva juuksuri juures käinud, karvad on erineva pikkusega, eest lühem, tagant pikem ja salguline, needki erinevate pikkustega.. ning imepehme :D

Üritasin ühel puuripuhastuse päeval temas pilti teha, kuid Triibu keeras end kogu aeg küljega minu poole. 



Oli vaeseke nii hirmunud, et tõstsin Daisy talle seltsiks. Triibu pistis oma nina kohe tema lõua alla peitu. 
 

Kõige lõpuks lisan ühe poolteist kuud tagasi telefoniga tehtud pildi. Kohe selgituseks olgu öeldud, et pildil on ikka üks loom, kord parema küljega ja siis vasaku küljega. Vot selline lahe tegelane ta ongi :)
 

Reede, 27. märts 2015

Esimesed kevadised õied


Sel aastal algas kevad koos kellukeste helinaga. Vaprad tegelased olid end läbi mulla valguse poole sirutanud.



Ka krookuste õied olid päikest tervitama tulnud, küll paarikaupa, küll üksi ja hulgakesi.




Mõni õieke tuli minuga koos ka tuppa:)
 




Reede, 6. veebruar 2015

Hüvasti väike sõbrake!


Seekordne postitus tuleb natuke kurvavõitu, sest teisipäeval, 3.veebruaril läks meie väike meriseapreili Minni inglite juurde.

Mis siis juhtus? Kusjuures ega ma ei teagi, eks vist üks asi viis teiseni... 
Aasta alguses panime tähele, et Minni vasak silm on natuke teistsugune kui parem. Ega me ju kohe taibanud, et tegu võiks olla millegi tõsisemaga. Kui aga silm hakkas üha rohkem punnitama, pöördusime loomaarsti poole. Antibiootiline salv, mis määrati, ei mõjunud. Vastupidi, nädalase ravikuuriga läks asi kordades hullemaks. Oleks ma siis teadnud, et ka loomadele on olemas silmaarst... Hea Google aitas. Kaotasime vähemalt nädala, et õiget ravi saada. Selgus et Minni silma taha on tekkinud mädane põletik, mis talle ka kohutavat valu tegi. Määrati valuvaigisti, silmatilgad rõhu alandamiseks, bakterite vastu ja silma niisutamiseks.

Silmaarsti kaudu, kui nii võib öelda, sest ta saatis meid ühte loomakliinikusse suukaudse antibiootikumi järele, sattusime ülitoreda loomaarsti juurde.  Seal uuriti ja puuriti ning otsus oli, et silm tuleks siiski eemaldada. Nägema ta sellega enam kunagi ei hakka ja kuna loomake kannatas valude käes, siis oli see parem lahendus kui kohe magama panna. Pealegi, Minni söögiisu oli kadumas ja juba ainuüksi üks söömata päev võib merisigadele saatuslikuks saada.

Nii leppisimegi operatsiooni päeva kokku. 30. jaanuari hommikul viisin Minnikese sinna ja õhtul pidin ta kätte saama. Mind hoiatati ka, et nii väike loomake ei pruugi narkoosi üle elada, kuid kõik läks väga hästi ja juba õhtul oli Minni krips-kraps ning tundis isegi toidu vastu huvi. Rõõm missugune!

Ka järgmistel päevadel, laupäeval ja pühapäeval, oli kõik kõige paremas korras, seal kus kunagi asetses silm, see auguke paranes kenasti. Kuigi Minni sõi ka ise väga väikestes kogustes, siis jätkasin ka lisatoitmist. 

Esmaspäeva hommikul ta aga süüa ei tahtnud, võttis paar ampsu ja see oligi kõik. Õhtul kui me koju tulime oli pisike puurinurgas lösakil. Nagu ikka, üritasin talle rohtusid anda ja teda sööta ning joota. Rohud sai kenasti ära antud, kuid söögi-joogiga läks halvemini. Minnike ise oli täitsa lötsu, lamas süles, nina vastu maad ja kui eelmisel päeval ronis sülest õla peale, siis nüüd teda õlale pannes vajus ta sealt tagasi. Muret tegi ka punni läinud kõht. Kui Minni puuri tagasi panime siis jäi ta sellele kohale lihtsalt samas asendis lamama, suutmata end liigutada, püsti tõusmisest rääkimata. Hingaminegi oli selline kiire, kiire ... Panime ta siis pesakesse ja kohe läks ka teine meriseapreili Daisy sinna, jäädes ukseauku valvesse.

Teisipäeva hommikul vaatas Daisy pesa ukselt vastu. Kui puuri juurde läksin, siis tuli ta pesast välja. Minnit aga näha ei olnud. Tõstsin pesakasti ära ja seal ta vaeseke lamaski, samas kohas kuhu ta õhtul panime. Pea küljel, nagu magaks mõnusat und. Poleks eales uskunud, et ühe loomaksese kaotus võib nii südantlõhestavalt kurb ja valus olla... :(


Minni tuli meile 20.jaanuaril 2012 aastal, olles siis vast kuskil 2 kuune. Sõbralikumat, rahulikumat ja intelligentsemat põrsakest pole ma enne näinud. Meil on ju teine notsik ka, Daisy, kes on hulga rahutum hing.

Lõpetuseks ja meenutuseks panen siia väikese pildiülevaate Minnikesest. Juba varemgi olen kirjutanud temast paar postitust ja neid saab lugeda siit ja siit.

Aasta 2012:

1.veebruar

Pisikesena olid Minnil vahvad suured ja roosad kõrvad, mis aga tema kasvades muutusid täiesti normaalseteks :D



4.veebruar

Pakkusime Minnil riivitud porgandit. Lausa taldriku pealt, nagu restoranis ;). Sõi isukalt nii, et suu ümbrus oli porgandist oranz :)

























19.veebruar

Minnit oli lihtne pildistada, nagu ühele preilile kohane, siis ta kohe oskas nii kenasti poseerida.
 


23.mai 

Selle pildi juurde käib üks lugu ka. Nimelt maitseb notsikutele värske muru. Kohe väga maitseb. Ja seda peab siis neile aiast kääridega lõikama. Ühel tuulevaiksel päeval aga otsustasime, et viime Minni muru juurde, noh et saab siis seda süüa nii palju kui hing ihkab. Panime ta maha, kuid Minni, selle asemel, et rõõmsalt mugima hakata, heitis kõhuli (justkui spioon võsas), mõtles hetke ja vudis mulle sülle. Hea, et jõudsin pildi ära teha. Ja oligi kõik, näri ise muru kui tahad :)


Kuna merisead on teadupärast karjas elavad loomad ja vajavad enda kõrvale seltsilist, siis otsustasime sellise ka Minnile tuua. Oli ta ju meil pool aastat üksi olnud. Niisiis, juulis 2012 sai Minni omale kaaslaseks pool aastat noorema väikese Daisy. Sellest hetkest sai aga tema rahulik elu läbi, sest Daisy oli nagu tulesäde, väga uudishimulik pealekauba. Kahjuks ka hulga arglikum, inimestega siis, ja kippus aeg-ajalt Minnit terroriseerima. Aga muidu said nad kenasti sõbralikult hakkama, millises peres siis pisitülisid ei teki.

20.august

Nüüd juba umbes 8-kuune Minni ja temast pool aastat noorem Daisy



 













 


















2013 aastal: 

17.märts
 
Minni oma lemmikpesas. Kui väike perenaine ta oma sülle võttis, siis meeldis Minnil pugeda hommikumantli varrukasse. Seekord läks aga nii, et ta ei mõelnudki sealt välja tulla, hoopis perenaine pidi mantli loovutama.






























27.oktoober

Kasutasin järjekordset puuri puhastamise hetke väikese fotosessiooni jaoks ära. Minni üksi ja koos Daisyga, kes vahepeal on kasvanud sama suureks.



Tuli päästev perenaine ja tõstis Minni enda põlvedele, sealt ta nüüd vaatab sellise 'aitab juba küll' pilguga :) Miskipärast on just see pilt mul kogu aeg silme ees kui Minnile mõtlen ja teda meenutan...


30 jaanuar 2014 aasta

Tegin Minnist mõned pildid enne silmaoperatsioonile minekut (haige silm on vasakpoolne).


Kohutavalt kurb on, et see armas hingeke pidi nii vara ära minema. Nende elu aeg on ju tegelikult keskmiselt 6-8 aastat. 
Jää hüvasti kallike!



Esmaspäev, 9. juuni 2014

Poolvääriskividest komplektid


Imelised poolvääriskivid... olen jätkuvalt nende lummuses. Ja mis võiks veel toredam olla, kui rõõmustada ka teisi neist valmistatud ehetega, mida mulle meeldib teha saaja soove arvestades - võib-olla on mõni lemmikkivi või lemmikvärv jne. 

Hiljuti avaneski tore võimalus teha üks ehetekomplekt. Sooviti, et see oleks ametüstist ja hõbedast. Omalt poolt lisasin käeketile ka kaks roosat kvartsi ja ühe hõbedase ingliga ripatsi. Ise jäin rahule :) ja kuulsin, et saaja ka.  





Siit aga endale tehtud ehted. 
Kuna minu sünniaasta kohta oli ühes targas idamaa raamatus kirjas, et pean sel aastal tsitriini kandma, siis nii see komplekt valmiski. Kollasele tsitriinile lisaks sai vahele pikitud vahvaid tahulisi ja erivärvilisi kuntsiite ning üks lapik helesinine akvamariin ka.



Kõrvarõnga jaoks on kivid kohale toodud lausa Lõuna-Aafrika Vabariigist... neiukese kingitus emmele ;) Kive oli tegelikult kolm ja kolmas leidis koha kaelakees. Nad on sellised mõnusad ja suured, pikkust umbes 2,5 cm.