Teisipäev, 29. oktoober 2013

Hommik Mukre rabas


Oktoobrikuu esimese pühapäeva varahommikul tegime Riina Ja Jüriga teoks oma paar päeva varem plaani võetud käigu Mukre rappa. Siis kui plaani pidasime, lootsime, et saame pildistada päikesetõusu ja udu, kuid asjalood kujunesid hoopis teistsuguseks. Nimelt, oli udune küll, kuid sadas ka uduvihma. Ja iga nutikas inimene saab nüüd isegi aru, et mingit päikest seal vihmas näha ei olnud. 

Mis siis ikka, alati ei peagi ju ilmaga vedama ja vihmast ei pea end ka segada laskma. Nojah, fotokat pidi nüüd küll veidi katma ning enne igat klõpsu objektiivi eest udu ja piisad ära pühkima, kuid see meid ei heidutanud. Sügisene raba on ju nii ilus! Millised vahvad värvid, mis muide tänu vihmale veelgi säravamaks muutusid.

Nii. Kõigepealt ronisime ikka torni ka, seadsime statiivid paika, fotokad sinna otsa ja jäime päikesetõusu ootama. Ja tõusiski teine ;) No et me nüüd seda just näinud oleks, kuid väljas läks igal juhul valgemaks.


Olles küllalt seda päikeseta päikesetõusu vaadanud kobisime trepist alla ja hakkasime mööda laudteed astuma. Oi, kuidas mulle need laudteed meeldivad. Kes on mõnedki korrad rappa sattunud, teab kui erinevad teed neis on. Näiteks Tolkusel võid seal lausa lapsevankriga ringi uhada, Marimetsa ja Nigula rappa minnes peaks aga lauakoorem endal turjal olema. Nii hullus olukorras on seal need teed. 

Noh, ja et mu vaimustus ikka arusaadav oleks, siis allpool neid teid küll nii- ja naapidi.




Teine asi, millest ma seal vaimustusin, olid igasugused tibatillukesed taimed, seened ja veepiisad. 

Vot seeni/samblikke oli Mukres ikka kuhjaga. Ole ainult ise hoolas ja hoia silmad lahti. No ma siis hoidsingi nad päris lahti ja roomasin maas, et seda tillukest maailma jäädvustada (küll ma olin ikka nutikas, et roomamise tarbeks alusmati kaasa võtsin :D )


Kuna mul on tavaliselt kombeks objektile liiga lähedale ronida, siis hoidsin seekord teadlikult distantsi. No et keskkonda ka nagu peale jääks, või nii. Kuid pean ausalt tunnistama, et seda distantsi asja oli ikka päris raske meeles pidada.




Siis viis Jüri meid ühte kohta, kus ta septembris vesirooside lehti ja kauneid peegeldusi pildistas. Mina muidugi ei pannud seal neid peegeldusi tähelegi, alles Jüri blogist hiljem nägin ja lugesin. Loogiline ka, vahtisin ma ju ainult vesirooside lehti ja püüdsin neid kuidagi kaadrisse saada.


Kusjuures, vahepeal hakkas ilm nagu paranemise märke ilmutama. Keegi oleks justkui veidi valgust juurde keeranud ja rabajärvele tekkis kerge uduloor :)


Kui te veel siiani aru ei saanud, et lähipildistamine on üks minu lemmikuid, siis selle tõestuseks veel mõned kaadrid: kõrrepuhma seest,


männioksa tipust


ja äsja duši alt tulnud küüvits.


Üldiselt jätavad igasugused kändude ja puude küljes kasvavad seened mind külmaks ja minu fotokogust leiab ehk mõne...1, 2, 3 ? pilti nendest. Seekord aga läks laudtee üle halu, millele kinnitusid kaks kübarat. Saigi üles pildistatud vist rohkem sellepärast, et nad meenutasid mulle esimese hooga riisipõllul askeldajate mütsikesi :D


Ja siis veel seda laudteed ...


Mingil hetkel kutsusid Jüri ja Riina mind enda juurde. Nad olid leidnud pisi-pisitillukese konnakese ja otsusasid samas fotostuudio avada. Konnake aga ei olnud enda ülespildistamisega eriti nõus. Üleüldse ei meeldinud talle aga ühe koha peal kenasti poseerimine, muudkui keerutas ringi. Eemalt vaatajale oleks meie nägemine vist ikka päris koomiline võinud tunduda. Kolm käpukil inimest objektiividega mingit nähtamatut asja taha ajamas :D



No nii, otsa ta saigi, me hommik Mukre rabas, toreda seltskonna ja huvitava ilmaga. Lõpetuseks veel lähipildike põdrasamblast ja kaugpildike sambla sees olevast auguga seenepoisist.









Esmaspäev, 28. oktoober 2013

Meie pere lemmikloomad


Pühapäeval sai jälle meie väikeseid lemmikuid kiusatud. Nimelt oli käes järjekordne puuri puhastamise aeg ja kuna mul oli ka fotokas just parasjagu käeulatuses, siis kasutasin nende puurivaba aega selleks, et mõnda pilti saada. Ahaa, arvate, et see oli lihtne? Oh ei, nii kui nad põrandale panna, siis esmalt tarduvad mõlemad paigale ning seejärel otsivad turvalist kohta kuhu peitu pugeda. 

Siit siis meie vanem merisiga Minni kelle ostsime 2012 aasta jaanuaris, kuna sel hetkel oli ta kuskil kolme kuune, siis seega peaks ta tänaseks olema kahe aastane. Minnist on siin ka varem juttu olnud. Tema on minu lemmik. Vahvate pööristega ja ülimalt tark väikese notsiku kohta. No vaadake seda ilmet :D



Teine pisike on Daisy. Daisy on Minnist pool aastat noorem, seega siis kuskil 1,5 aastane. Suvel 2012 oli ta pisitilluke, nüüd on aga poole suuremaks kasvanud. Daisy on üks isepäine tegelane. Ja hästi energiline  ning uudishimulik ka.  


Siin me panime nad üksteise kõrvale, et nö ühispilti saada. Tuli kiirelt tegutseda, sest Minni keeras kohe end ringi ja pistis nina Daisy külje alla peitu. Tavaliselt ongi nad üksteise kõrval nii, et ninad on erinevate suundades :D


No kas pole kohe sihuke uudishimulik nägu teisel ees ja kui lahedalt erinevat värvi kõrvad :D 



Lõpuks pisikesed väsisid, Daisy ronis mulle sülle ja Minni oma väikese perenaise põlvedele. Ja nii ta mind sealt siis vaatas....




Reede, 4. oktoober 2013

For men... ehk ehted, mis mõeldud meestele


Nüüd juhtus nii, et tuleb tüütavalt palju mitte-loodusteemalisi-postitusi. Kohe kaks tükki järjest mingisugustest ehetest. Aga mis teha.... Pildid ootavad näitamist ja küll varsti ka loodust näha saab ;)

Nii.... Ega siis ainult naised ehteid ei kanna, need sobivad suurepäraselt ka meestele. Eriti kui nad oskavad neid välja kanda. Ja sellest mõttest ajendatuna otsustasin teha mõned maskuliinsemad käevõrud. Prooviks või nii, et kuidas välja tuleb ja õnneks oli ka katsejänes omast käest võtta. Kui temale sobib, siis miks ei peaks sobima ka teistele :)

Esmalt siis selline, pärlite ja metalliga segatud. Kõik kummille lükitud, et oleks mõnus kasutada.


Siis üks segu naha, kandiliste hallide helmeste ja metalliga. See oli minu esimene katsetus üldse käevõrus nahka kasutada. Järgmise sarnase juures aga jätaksin pikema nahariba osa ja natuke vähem metalli-helmeste osa.


Ja viimasena üks, mille tegemist juba ammu tahtsin proovida.


Kokkuvõtvalt võiks tõdeda, et ümber meesterahva randme nägid kõik need kolm päris "isased" välja. Ja teha oli neid ka mõnus. Oh, ja kindlasti tuleb veel midagi, sest uued ideed juba küpsevad :D




Kolmapäev, 2. oktoober 2013

Ikka need ehted...


Juulis paluti mul valmistada üks komplekt ehteid, kingituseks inimesele, kellest teadsin vaid, et ta on heleda peaga ja eelistab kanda kuldehteid. Kuna enne seda olin valmistanud paar käevõru kandja sünnitähtkuju arvestades, siis sai nüüdki otsustatud sellest lähtuda. Ehk siis mõttes oli kasutada ametüsti ning roosat kvartsi.

Seadsin aga sammud oma lemmikpoodi ja leidsingi sealt imetoredad helelillad tahuliseks lihvitud ning suured tumelillad ametüstid, roosa kvartsi ning muidugi kuldseid lisandeid. 

Sellised nad siis lõpuks välja tulid, käevõru ja kõrvarõngad. Mulle meeldib ja sain tagasisidet, et meeldis ka kingi saajale :)




Kuna hoog oli juba sees ja üks sünnipäev ka lähenemas, siis tegin veel ühe käevõru. Ütlen kohe, et sünnipäevalaps on sündinud Vähi tähtkujus ja kannab enamasti kuldehteid, seega poolvääriskivide valikul lähtusin just Vähile sobivatest kividest. Seekordseks valikuks said akvamariin ja lasuriit. Ja ikka kulda ja karda ka täienduseks. Oi, kuidas mulle endalegi see akvamariin meeldib!