Kolmapäev, 27. märts 2013

Loojangu eel


Eks olete teiegi märganud kui imelised on need viimaste päevade õhtud olnud. Päeval soojendav päike pakub loojangu ajal kordumatuid vaatepilte. Vahel, kui kojusõit venib ajale, mil päike end juba tudule seab, siis on olnud hea võimalus seda kõike nautida. Jah, veab nendel kelle kodutee kulgeb piki õhtupäikesele avatud rannajoont :)

Niisiis otsustasin pühapäeval, et võtan end kokku ja jalutan randa. Ikka selleks, et päikeseloojangust mõni kaader saada. Aja arvestamisega panin küll natuke puusse, seega pidin ikka mõnda aega ootama kuni päike lõpuks laskuma hakkas. Seni otsisin jäält põnevaid leide. No näiteks selline... mulle meenutas ta esmapilgul lille, veidi ingli moodi võiks see ka olla...


Tasapisi hakkas taevas teist värvi võtma, mis ka jäält tagasi peegeldus.




Korraga kuulsin eemalt tiivasahinat ja märkasin kolme luike mööda lendamas. Suunasin siin objektiivi ruttu neile ja sain ühe viimase hetke pildi... ning läinud nad olidki.


Ka rannakõrkjad muutusid roosakas.


Tegelikult oli mul üks soov ka... saada selline kaader, kus päike kuldab läbi kokku kuhjatud jää. Otsisin selleks sobivaid kohti, tänu millele sai ikka üksjagu mööda jäist vett jalutatud. Aga päike ei olnud veel nii madalale jõudnud, et sellist efekti saavutada. 


Seniks sai siis pildistatud niisama jäätükikesi, mis nagu väikesed nagid merejäält turritasid.


Mida madalamale päike laskus, seda roosakamaks muutus jää.






Nii, nüüd siis hakkas saabuma see hetk, mida ma oodanud olin. 

Päikesekiired tekitasid jääle kuldseid laike, justkui oleks keegi seal kivide varjus laternad süüdanud.


Lõpuks sain ka kaadri, mida otsima olin tulnud - päike kuldamas läbi jääkrooni. Hea, et mul pikk objektiiv kaasas oli, seega ei pidanud märjaks saamisega riskima. Samas oleks kangesti tahtnud veel edasi minna, sest need kõige magusamad jäätükid olid just seal kaugel, kättesaamatuses :)


Auguga kivi pidi õnne tooma, ei tea, kas ka auguga jää? Ütleme, et toob ;) mina olin igatahes õnnelik :)


Ja sellisena nägi välja loojang mere poolt vaadatuna.


Nii, veel hetk ja läinud ta ongi... Ühe järjekordse kauni päeva lõpp.



Esmaspäev, 25. märts 2013

Päikesekillud


No kas pole võrratud ilmad olnud? Talv küll taganeb väga visalt, kuid päikest pole ta meie eest enam peidus hoidnud. Suures kevadeootuses tõime kevadlilledki tuppa... noh, aianduskeskusest küll, kuid abiks seegi :)

Siin nad siis on, mõnusalt lõhnavad pealekauba. 


Kui lilled pildistatud, toppisin paksemad riided selga, haarasin fotoka kaenlasse ja läksin õue sooviga härmatanud oksi pildistada. Eelmisel päeval tööle sõites nägin neid kaunilt päikeses sillerdamas. Seekord jäin aga hiljaks, päike oli oksi liiga kaua soojendanud ja härmakihi ära sulatanud. Kõmpisin pettunult koju tagasi. Tegin tiiru aias ja oma rõõmuks avastasin, et päike polnud siin veel oma sulatamistööd lõpule viinud. 

Kaseoksad sillerdasid päikese käes ja urvad olid kaetud kristallist kraega. 



Siit veel põned kõverikud tuhksuhkrused oksakombitsad.


Ja oksarägastik vastu päikest vaadatuna :)


Nii tore... kevad tuleb tasapisi :)



Esmaspäev, 18. märts 2013

Kuidas mina tulpe pildistasin


Pildistasin tulpe. Toas. Olid teised vaasis ja sellised jõulist värvi kollased-punased. Väljas paistis päike ja kange tahtmine oli proovida, kas õnnestub neist saada hele-helgeid fotosid. 

Just, tahtsin ka selliseid õrnu, valge taustaga pilte saada nagu ma mõnes oma lemmikblogis näinud olen. Proovisin nii ja proovisin naa... aga ei saanud. Ja nüüd, vaadates neid blogisid uuesti selgub, et esiteks on neil tõesti ilus valge taust (minul seda polnud ja ehitama ei hakanud) ja teiseks.... teiseks oli see, et nende tulbid olid roosad :) Mina arvan nüüd, et selles lille värvitoonis kõik see asi kinni ongi. Hiljem annab ju fotot töödelda ka aga vat kui sul on ikka sellised intensiivsed värvid nagu punane ja kollane... siis on see vist ikka veidi raskem (no vähemalt mina lohutan end nüüdniimoodi). Eks seal allpool ole ka näha, mis minu punasest sai :)


Kui ma siis tõdesin, et ei suuda selliseid pilte seekord teha, nagu ma oma vaimusilmas ette kujutasin, siis asusin oma lemmiktegevuse, makropildistamise juurde.

Siin siis üks moondunud kroonleht. Ei osanud ta vist otsustada, kas olla kollane või roheline, olla õie kroonleht või lihtsalt leheke varrel. Siin ta siis on - keerdunult.


Tegelikult olid need punased tulbiõied ju hiiglama vahvad, sellised narmalised... Nüüd lähikaadrit vaadates paistavad seal justkui kollakad tolmukad olevat... Kas ka mõni anomaalia? :)


Ning lõpetuseks veel seda põnevat keerutist.



Neljapäev, 14. märts 2013

Talvised rannamõnud


Ühel ilusal päikesepaistelisel laupäeval otsustasime minna jalutama. Ja kuhu mere ääres elavad inimesed ikka jalutavad kui mitte mereranda. Loogiline! Nii ka meie. Väike neiu otsustas, et võtab oma ufo-laua ka kaasa, et issi võiks teda nagu sõidutada... või nii...

Aga enne mereranda jõudmist tuli meil kõndida ühel kõnniteel, mis just sobivalt oli autoteest lumevalliga eraldatud ja kulges veidi allamäge. Siit sai siis tehtud esimene sõit. 



Rõõm randa jõudmisest oli suur ja põnevust palju, sest kohe kindlasti tuli ära proovida kui kaugele mööda jääd ikka minna saab. Kõige pikem ees, väike neiu järel ja mina ohutus kauguses neid takseerimas. No ei taha ju oma kallist fototehnikat ka kohe märjaks teha :)


Vot selline vaade avanes kuskil eemal olevale Tallinna linnale, vaade vastu päikest.


Aitab küll kaugusesse vaatamisest. Merejääl teadupärast peab ikka korralikult oma ninaette vaatama. Mine tea kuhu muidu veel astud. 

Ja nii ma siis, nina vastu maad kõndides, neid seal kohtasingi... tibupere jalutamas. See tagumine tegelane ei mahtunud küll hästi kaadrisse, oli veidi häbelik, kuid esimene seevastu nõudis kogu tähelepanu endale. 


Tegelikult on mere ääres päris vahva. Iial ei te, milline vaatepilt sind siin ootab. Ühel nädalal on kõik jääs, siis jälle lainetab vesi ja mõne aja pärast on taas kõik jääkatte all. Ning põnev on ka see kuidas merevesi kord tõuseb ja siis jälle taandub, tekitades kivide ümber vahvaid mütse ja kraesid, mis siis päikese käes sulades hambuliseks muutuvad.



Ühes kohas olid kaks kivi jääpangaga ühendatud ja seal all võis näha purikatest seina. Piilusin minagi selle alla. Vesi oli siin taandunud ja nii sai kividele võimalikult lähedale minna. Selle 'kardina' pildistamiseks kulus kaasavõetud ufo-laud kenasti ära ja minu püksipõlved jäin nüüd puhtaks :)


Vot sellist vahvat jäämustrit võis seal ka näha:


Ja veel mõned jääpurikad:

Tol ilusal päeval oli rannas päris palju rahvast. Ja loomulikult ei puudunud sealt ka koeraomanikud oma lemmikutega. Oli toredaid suuri kutsasid, kenasti rihma otsas kõndimas, kuid oli ka väikeseid nähvitsaid vabalt ringi jalutamas. Üks selline jäi mulle silma ja nagu alati sellist väikest koera mere ääres kohates, meenub mulle paari aasta tagune juhtum, kus kajakas Pirital ühe taskukoera minema viis.


Kui põsed juba piisavalt punased olid ja sõrmeotsad sooja soovisid, siis tegime ühe pildikese ka 'kõrgelt mäe otsast' ja kodutee võis alata. 

Kui nüüd asi kõik ausalt ära rääkida, siis leidsime rannast ka ühe toreda liumäe, mille keegi oli sinna ehitanud ja mida lapsed rõõmsalt kasutasid. Nii, et ... ka kelgusõidud said tehtud ;)


Esmaspäev, 11. märts 2013

Autoga üle jäise mere


Ma ei tea, kas olen siin kuskil juba maininud, et meil on üks vahva punt fotohuvilisi inimesi, kes on koondunud ühise nimetaja, OO, alla (algustähed kahest sõnast). Seda võib isegi klubiks nimetada. On ju küll neid igasuguseid fotoklubisid... Vot sellesama OO kahel liikmel tekkis ükspäev mõte minna mööda jäärada Vormsi saarele. Minek hõigati välja ja kõik, kes said, võisid täitsa vabalt liituda.
Selgituseks olgu lisatud, et üritus toimus üle-eelmisel laupäeval, et siis 2.märtsil. No mina siin lihtsalt pole varem kirjutamiseks mahti saanud.

Niisiis, kohtusime Katrini, Aivari ja Jüriga Haapsalus Raudteemuuseumi juures.



Kuna juba varahommikul oli selgunud, et ka Vormsile ei pääse, siis võtsime kasutusele varuplaani ja otsustasime läbida Haapsalu-Noarootsi jäätee.

Selline ta siis välja nägi, Haapsalu poolt vaadatuna. Minul oli see esimene kord jääteel olla ja kuna ma sügavat vett kardan, siis natuke kõhe oli ikkagi, mis sest, et autosid muudkui tuli ja läks. Ja mis sest, et kaldad kätte paistsid.


Üle kolme kilomeetri konarlikku teed ja juba me olimegi Noarootsis, Österbys. Peab ütlema, et ilm oli tol päeval küll kena päikeseline, kuid vinge ja külma tuulega.



Seadsime suuna Ramsi poolsaare tippu, et proovida sealtkaudu Vormsile jalutada. Tee peal oli aga palju huvitavaid detaile, mis kindlasti vajasid jäädvustamist.



















Kohapeal aga selgus, et jalutuskäik saarele jääb ära, sest vesi oli kaetud lahtiste jääkamakatega. Ja Vormsit võis seekord vaid eemalt vaadata.



Enne ärasõitu poseerisime veel üksteisele nende poolsaare tipus olevate hoonete jäänuste taustal.


Edasiseks sihiks võtsime Hosby. Teel rääkis Jüri meile, et on Noarootsis näinud toredaid pilliroost katusega bussipeatuseid. Ja nagu tellitult, sattus üks selline meiegi teele.


Hosbys köitis meie tähelepanu sealne kirik ja väga põnevate eriilmeliste ristidega kirikuaed.


Juba kirikuaia postid olid vaatamisväärsus omaette.





Oli siingi üks samblaga kaetud lihtne pisike ristike. Isegi ei tea, kas ta kunagi värvitud on olnudki... Umbes sarnast, kuigi tunduvalt suuremat nägin ma suvel Hiiumaal, Malvaste kabeli kõrval oleval surnuaial.


Samas on ka Noarootsi Vabadussõja ausammas. Lisaks sambal olevatele Vabadussõjas hukkunute nimedele on kahel pool treppe plaadid Maailmasõjas hukkunute nimedega.


Põikasime sisse ka Noarootsi suurimasse keskusesse - Pürksi ja seadsime suuna uuesti Österby poole, et üle jäätunud vee tagasi Haapsallu sõita.



Haapsalus avastasime ka ühe libedasõidu raja, mis otse loomulikult tuli läbida.


Siit sõitsime tagasi Raudteemuuseumi juurde. Juba hommikul otsustasime, et vaatame sellegi üle. Pilte mul pole, sest sees pildistada ei lubatud. Kahju.

Küll sai mõned kaadrid tehtud (rõhuga sõnal 'mõned') Haapsalu lossihoovis. Näe, on nemadki endale vabadussamba püstitanud, jääkuubikutest küll, aga päris uhke ;)


Mnjah, niisama uudistajal ja turistil ei ole talveperioodil Haapsalus küll mitte midagi teha. Kõik on suletud. Nii ka siin. Jalutasime siis Valge Daami tornini ja kuna oli nii külm tuul, siis otsustasime hoopis sööma minna. Õnneks oli Pizza Grande lahti. Ja pitsa  seal sama hea kui kunagisest külastusest mäletan.




Seda remonditavat maja katvat plagu nähes tabas meie tartlasi äratundmisrõõm.


Üle tee asuva hoone sein oli aga hoopis selline - paistab, et talv hakkab läbi saama, karvavahetuse aeg ;)


Kui me parasjagu oma pitsat mugisime, helistas Ringa ja tegi ettepaneku, et võiksime tagasiteel tema vanemate kodust läbi sõita. Otsustasime ettepaneku vastu võtta ja nii me siis koos alanud lumetormiga sinnapoole suuna ka võtsime. Ringa kutsus meid vaatama parasjagu õitsevat Rivier'i titaanjuurt. Ja samas oli nii tore taas kohtuda. 

Siin ta siis on, uhke õiega lill, mis aga õitsemise ajal levitab tugev raipehaisu. Seepärast oli ta praegu hoopis palkonile tõstetud.


Uskumatu, et hommikul päikesesäraga alanud ilm keeras lõunast lumetormiks (just nii nagu Norra ilmajaam lubanud oli). Ja nii me siis sõitsime läbi tuiskava lume kodu poole tagasi. 

Aga kodus ootasid mind ahjusoojad juustusufleed. Väikese neiu tehtud ;) Nämma!