Esmaspäev, 6. august 2012

Eestimaal rännates vol4 - Võrumaa, Valgamaa


Meie neljas reisipäev, kolmapäev 18.juuli. Täna jätame hüvasti Rõuge Suurjärve Külalistemaja pererahvaga ja sõidame järgmise ööbimiskoha, Tõrva, poole. Selline ta siis oli, see külalistemaja, mille perenaine meid täna hommikusöögi ajal pannkookidega üllatas :)


Kui juba nii kaugel teises Eesti otsas olla, siis tegime vahepõike Läti piiri ääres asuvasse Paganamaale. Kahjuks hakkas aga vihma tibutama, kõik sai märjaks ja matkarajale see meid eriti ei kutsunud. Siit üks nigelavõitu foto alla Piirijõe ääres olevale ujumiskohale. See teisel pool olev kallas on aga juba Läti riigi oma :)



Kui vihm üle jäi, tuli päike välja ja soojendas nii, et kõlakoja katus hakkas aurama.


Vot selline porine ja rööbastes tee viis meid Paganamaale:
 
 
Täna oli plaanis sõita läbi minu isapoolsete esivanemate sünni-elukohad. Ehk siis esmalt Mõniste kant Võrumaal, kust on pärit minu isapoolsed esiisad, enne kui nad Hargla kihelkonnast Mõniste mõisa aladelt Sangaste kihelkonda elama asusid. See foto on aga Paganamaa metsast välja sõites
 

Tunnistan ausalt, et arvasin selle Võrumaa nurga üsna nukras seisus olevat, kuid pidin rõõmuga tõdema, et nii suuri korras viljapõlde, uhkeid karjalautasid ja lehmakarju poleks ma eales osanud sealt leida. 

Jäingi tee ääres ühte vahvat vasikat pildistama kui teised mind autosse kutsuma hakkasin. Ei saanud kohe arugi, milles asi, siis aga märkasin ühte suurte sarvedega isendit ähvardavalt minu poole lähenemas. Oi-oi, kiire klõps ja ruttu autosse. No, elektrikarjus oleks ehk teda ikka tagasi hoidnud, kuid ei tahtnud looma rohkem ärritada :)

 

Kaunis oli seal, milline maastik ja kui mõnusad teed - tõusude ja laskumistega, kurvilised ja kruusased. Nii põnev oli seal sõita ja mis kõige mõnusam, teisi liiklejaid oli .... väga vähe :)                                                                           
 

Leidsin kaardilt sellised kohad nagu Tiitsa, Villike jt. Jäävad nad Lätile päris lähedale. Tean, et minu esiisad sündisid-elasid Villikesel, seepärast tahtsin kangesti seda kanti näha. Enne jäi aga silma üks huvitav bussipeatuse silt 'Mehka'. Huvitav just seepoolest, et Mehka oli paarsada aastat tagasi selles kandis väga levinud mehenimi. Ka minu vana-vanaisa kandis eesnime Mehka :) 
Räägitakse isegi, et Mõniste kandi rahvas pärineb Mehkas ja Hipist (Hipp oli sealkandis väga levinud naisenimi). Ega siis asjata Mõniste kanti ka Mehkamaaks kutsuta. 



Sõitsime edasi, et otsida Villikest. Kuna igasugused sildid puudusid, tuli tugineda vaid bussipeatustes olevatele nimedele. Kaardid mida kasutasime olid ka selle koha pealt umbmäärased ja nii meil see koht siis leidmata jäigi. Keerasime ühest teeotsast veel vasakule, seal eespool läheb sild üle Peetri jõe.

Nüüd Google mapsiga vaadates sain aru, et me sõitsime Villikeselt mööda. Tee ääres olid maha jäetud ja lagunenud suured hooned ja õunapuud. See foto siin all on aga Tiitsalt. Ja Google mapsilt on näha, et ka teisel pool Peetri jõe silda on sarnane sissevajunud katusega hoone... Jah...


Teadmisega, et Villike jäi leidmata, sõitime Mõniste poole. Mõnistel jäi silma tee ääres olev, huvitava arhidektuuriga maja. Ei saanudki aru, kas keegi seal ka elas, tundus kuidagi hüljatud... Aga ju ikka elas :)


Omaaegset uhket Mõniste mõisahoonet enam alles ei ole. See-eest on korrastatud mõisa park. Tegin foto pargis olevalt tahvlilt, kust võib siis lugeda, mis ja kuidas oli. Leidsin siiski internetist ühel oksjonil osalenud Mõniste mõisahoone pildi.


Kuna hoonet ei ole, siis tegin pildi mõisapargi järvest ja nendest kuulsatest Mõniste karudest. 
 


Nii, aitab nostalgitsemisest, nüüd midagi lustakat ja vahvat ka. Ja kus mujal on alati rõõmus olla, kui mitte kohas, mis mõeldud lastele ja lapsemeelsetele ;)

Võtsime suuna Uue-Antslas asuvasse liikluslinna. Võimatu oli mööda sõita seda hoonet märkamata, kuigi ta asub nö 'nurga taga'. Sinise katuse ja valgusfoori-akendega.


Sees tuli kõigil lunastada pilet, lisaks maksis ka auto kasutamine. Enne aga kui meid autorooli lasti, tehti liikluslinna ja selle reegleid tutvustav ringkäik (soovitan see läbida). Kõik käis nii nagu tänaval. Valgusfoorid, ringteed, reguleerimata ristmikud ja palju muud. Ja reeglid ei kehtinud ainult sõidukitele, vaid ka jalakäijatele :). Reeglite rikkujad pidid minema politseimaja kartserisse (:D see oli väga populaarne koht).

Kõik selge, suunati meid sõidukile kindlustuspoliisi vormistama. 


Ka välja nägi kõik nagu päris linnas: majad, teenindused, bensiinijaam, bussi- ja taksopeatus, politseimaja koos kartseriga, kiirabi, tuletõrje jne, jne. On ka olemas söögi-ja joogikoht. Raske on kogetud sõnadesse panna, kuid lapsed olid rõõmsad ja soovisid mitmeid kordi sõitmas käia. Kes Võrumaale satub, sellel soovitan seal kindlasti ära käia.





Järgmine siht oli Pokumaa. Selleks tuli aga Urvastest läbi sõita. Ja mis jäi teele? Õige, Urvaste kirik :). Siin kauguses peaks tema torn ka näha olema.


Kirikuesisel parkimisplatsil olles märkasime samas heinamaal rebasepoissi. Natuke hilja, et kaameral objektiivi vahetada, seepärast püüdsin olemasolevaga hakkama saada. Vaatas teine meid mõnda aega ja siis silkas üle maantee. Pani kohe autoliikluse seisma :)



Ja siin ta siis oli, Urvaste kirik, uksed külaliste ootel kenasti valla. Otse loomulikult ei saanud me seda võimalust kasutama jätta ja astusime sisse.


Ilus ja helge kirik. Ja nii palju huvitavaid detaile mida vaadata



Veel tuli üle vaadata seal samas lähedal olev Tamme Lauri tamm, Eesti kõige jämedama tüvega tamm. Leidsin ka ühe huvitava artikli selle tamme kohta.


Edasi viis tee juba Pokumaale... ilma peatusteta :) Parklast üle tee läks metsa sisse kitsas teerada, mis märjemates kohtades oli laudteega kaetud. Mets ise oli tihe ja hämar. Kuigi väljas oli muidu soe, siis siin oli niiske ja rõske. Täitsa vahva mets, salapärane, pokumaalik :)) 


Juba paistiski teeraja otsas hele valgus. Nüüd tuli veel mööda laudteed minna ja kohal olimegi. 


Siin ta siis oligi -  uhke Pokukoda, pokupreilid maja ees palgil istumas. 


Majas olid näitused Edgar Valteri maalidest, illustratsioonidest ja kõiksugu vahvad kujud jm. 



Sai ka maja erinevatel korrustel ringi vaadata. Ülevalt leidsimegi vahvad haagiga lukustatud kännulaadesd kapid, mille avades vaatasid vastu erinevad kangelased Edgard Valteri raamatutest.



Sees tiir tehtud läksime välja, et läbida kaks lühemat matkarada. Üks neist oli taimede õpperada ja teine matkamängurada. 

 
Soise matkaraja äärde jäid ka pokud, kuid kuna veetase oli väga kõrge, siis sulistasid pokud vee all ja lastel jäidki nad seekord nägemata.

Siit aga Pokumaa aidahoone, mille ees istus pokumammi  koos koeraga.


Nüüd sai lusti küllaga, jälle autosse ning järgmise sihtkoha, Sangaste, poole. Nimelt see ja järgmine koht Puka kuulusid minu poolt märgitud kohustusliku külastuse programmi. Sangaste lossis oleme mitmeid kordi käinud ja seekord sinna minema ei hakanud, võtsime suuna kohe surnuaia poole. Enne seda jäi aga teele Sangaste kirik. Oleme igal aastal paar korda surnuaial käinud, kuid mitte kunagi (võib-olla lapsepõlves...?) ei ole lähemalt seda kirikut vaadanud.
Kirik asub väikese mäe otsas ja sinna viis hekkidega palistatud tee. Kusjuures, kirik ise jättis väljast täitsa hea mulje.
 

















Ja edasi Sangaste surnuaeda, kus puhkavad minu isapoolsed vanavanemad ja isa ema vanemad. Alles hiljuti sain teada, et sinna on maetud ka vanaisa isa (seesama Mehka, kellest eespool juttu tegin) ning onu, nende isa ja teised lähedased. Eks ta ole, kui haual on ainult valged ristid, siis ei oskagi nagu otsida. Igal juhul tänud Angelale selle info eest;)

Selline allee läheb läbi surnuaia väravateni:


 Detailike sellelt hoonelt:


Ja nüüd Puka. Siin, alevikust väljas möödusid mu lapsepõlve suved. Sõitsime läbi Puka ja otse loomulikult tegime peatuse kiriku juures. Tegemist on siis Puka Vabakogudusega:


Ja muidugi raudteejaam ja sealne jaamahoone. Kui emal-isal ei olnud võimalust meid autoga maale tuua, siis tulime ise rongiga. Ja kuna taluni oli pikk tee minna, siis oldi meil tavaliselt alati hobuvankriga vastas.


Kange tahtmine oli ka isa sünnikodu üle vaadata. Teadsin, et sinna sai läbi Pukamõisa, kuid viimase kümne aastaga on seal nii palju muutunud, osa väiksemaid teid kinni kasvanud, osa suletud, et ma ei leidnudki seda kohta ülesse... kohutavalt kurb. Aga eks teinekord uuesti ;)

Ja nüüd otse Tõrvasse, kuhu oli ööbimiskoht kinni pandud. Tee peal oli mitu korda kahtlus, et sõidame mööda, sest ühtegi Tõrvale suunavat viita ei näinud. No hea küll, üks oli, kuid see oli jalgratturite oma. Jäi tunne, et autodel sinna asja pole :) 

Tõrva võttis meid vastu peaaegu inimtühjana, kuigi kell ei olnud ju veel nii palju, alles pool kaheksa õhtul. Tassisime oma kompsud hotelli ja uurisime perenaise käest, kas on mõnda söögikohta, kus õhtustada. Ta mõtles tükk aega ja ütles, et ega polegi, on vaid kohvik 'Läti saatkond', kuid see pannakse ka kell kaheksa kinni. No läksime vaatama. Saime sinna paar minutit enne kaheksat ja loomulikult enam jutule ei võetud.. tegelikult ei olnudki seal enam ühtegi teenindajat. Ega jäänudki muud üle kui tuli minna kohalikku toiudupoodi, mis õnneks oli veel lahti ja söögipoolis kaasa osta. 

Pika päeva lõpetuseks üks pilt inimtühjast Tõrvast.










3 kommentaari:

  1. Väga toredad ja asjalikud ülevaated teie rändamistest. Mõnusad lugeda ja üht-teist kõrva taha panna.

    VastaKustuta
  2. Täitsa põnev ja mahukas reisijutt! Pildid nii toredad!

    VastaKustuta
  3. Kõrva taha on tõesti ühtteist panna ...
    Urvaste kirik tundus tõesti selline hele ja helge nagu nad mulle meeldivad :)
    Liikluslinnaku peaks kunagi ka ise järgi proovima ... muutsid selle ahvatlevamaks kui ajakirjandusest on läbi kajanud ;)
    Repsiga kohtumine on ka tore hetk.

    VastaKustuta