reede, 26. aprill 2013

Siis kui nõiad vihtlevad


Vahest tulevad juhused sulle ise kätte. Olin just ühel päeval mõelnud, et tahaks veelkord oma silmaga vaadata kuidas Tuhala nõiakaev keeb, kui nagu tellitult tegi Jüri juttu, et tal plaanis nõiakaevule minna ja kutsus mindki kaasa. Kolmapäeva õhtul me siis selle sõidu ette võtsimegi. Ikka sellisel hilisemal ajal, 20.00 paiku, et kohapeal võimalikult vähe rahvast oleks ja et hämaras mõnusaid voogava vee pilte saaks.

Kohale jõudes oli veel näha, kuidas päike lillakas-roosalt loojub ja klõpsti ta läinud oligi. Kuna ma nii kiirelt ei reageerinud, siis magasin selle toreda taeva vaatemängu maha. 

Et voolav vesi siidisem tuleks, sai kasutatud pikka säri. Kahjuks aga oli ilm tuuline ja see pani kaevu kohal oleva veepange kiikuma... nagu kummituse :)


Vesi voolas kohisedes. Paaril korral jäi kohin vaikseks, justkui oleks keegi veekraanid kinni keeranud ja siis jälle avanud :)


Hämardus üllatavalt kiiresti.


Selle alumise pildiga juhtus aga selline lugu, et pika säritamise ajal tulid nõiakaevule noored, kes pildistamise ajal välku kasutasid. Oma helendava jälje jättis see ka minu pildile :) Tundus efektne ja hiljem katsetasime juba ise säritamise ajal välguga valgust juurde näidata. Kuid nagu ikka, see mis kaameras tundub täitsa ok, leiab hilisemal piltide läbivaatamisel ennast arvuti prügikastist :) Aga eks teinekord jälle ;)


Ja mis kõige olulisem, samal päeval käis meediast läbi uudis, et Tallinna Ringkonnakohtu otsusega jäi jõusse otsus Nabala kaevanduslubade menetlemise peatamise asjus. 




reede, 19. aprill 2013

Võõrasemad

 
Ostsin siis ka võõrasemasid, neli taime kohe - sinised, kollased ja valged. Panin nad kõik ühte keraamilisse kaussi,  kausi asetasin lauale. Ahaa, nüüd on mul toas rõõmsad kevadõied ;)




esmaspäev, 15. aprill 2013

Valged kevadõied


Nädalavahetusel sadas vihma ja see sulatas lumehanged madalaks-madalaks. No tegelikult küll enamus kohtades vist olematuks, kuid meie aias on neid varjulisemates kohtades siiski näha. Lumi läks ja asemele tuli vesi... madalamad kohad aias on veega üle ujutatud ja ega murul käia nüüd ka enam ei saa. Lihtsalt maa on nii pehme ja märg...

Sellele vaatamata käisin uurimas, kas eelmisel nädalavahetusel nina mullast välja pistnud kevadõied end ka veidi pikemaks sirutanud on. No muidugi olid, isegi märtsikellukesed olid paar õit lahti teinud. Korjasin siis väikese kimbu märtsikellukesi ja lumikellukesi. Neid on meil kohe kahte sorti - ühed täiesti tavalised lihtõielised ja siis minu lemmikud, täidisõielised.

Toas leidsid nad koha väikeses valges kannukeses, mille ma aasta alguses ühelt reisilt just selleks otstarbeks ostnud olin. No kas nad pole toredad? :))
 

Mõned pildid veel, nii- ja naapidi :)
 











reede, 12. aprill 2013

Ninanipsu ulakale uksele


Uksed on ühed huvitavad asjad. Kord on nad kinni, siis jälle lahti, vahel veidi praokil. Liiguvad nad ka kas vaikselt või hoopis lärmakalt paukudes. Mõni uks aga väsib ära (või on hoopis sõnakuulmatu...) ja ei taha kuidagi lahti olla. Ikka vajub ta vaikselt kinni (või lahti), lootes, et ega keegi ometi ei märka... Teine aga kohe tahab avanedes ukslingi kolksuga vastu seina põrgata. 

Meilgi on kodus mitmesuguseid uksi. Enamasti on nad viisakad ja seisavad nii nagu neid on jäetud. Siiski, üks uks ei taha kuidagi praokil püsida... ikka vajub pärani lahti. Teine aga on see ulakas, kes armastab suure hooga vastu seina kolksatada. No ja mida sa hing ikka tahad, on ju see sein nii kutsuv oma uue valge värvikihi all! Lausa lust oleks sinna mõned täkked sisse toksida.

Aga kuri mina otsustas, et nii see ei lähe ja nii valmiski üks uksestopper. Plaan oli teha see linasest riidest, kuid kuna sellist parasjagu käepärast ei olnud, siis kõlbas ka üks kunagi valgetele teksapükstele kuulunud sääreosa. Oli teine juba kenasti õmblustega palistatud. Veidike lisadetaile põhja jaoks ja ülemisse otsa ning üks jupike sangaks ja õmblemine võiski alata. Kuna ma õmblusmasinat välja ei viitsinud vedada (üks tüütu töö on selle ülesse panemine ja hilisem ära koristamine), siis tegin kõik õmblused käsitsi. Kuidagi lage jäi teine... natuke puuvillast pitsi lisaks ja valmis saigi.



See pilt seal all on nagu prooviesinemine või nii... enne õigesse ruumi paigutamist. 


Ja lõpetuseks natuke tehnilist infot ka :). Stopper ise on kuskil 20-22 cm kõrge, alt otsast ca 16 cm lai ja ülevalt kitsenev. Põhja panin raskuseks riisi (võib ka tangu vm teravilja) ja selle peale täitevatti. No riisi on seal vist ca 1/3 kogukõrgusest, seda peaks ikka nii palju olema, et stopper paigal püsiks ja ukse nügimisele vastu peaks.




teisipäev, 9. aprill 2013

Tärkamine


Tegin eile õhtul aias väikese tiiru. Eesmärgiks oli leida mõnda tärkavad kevaõiekest. No tegelikult piirdus see siiski vaid teekonnaga kasvuhooneni, sest mujal on ikka kõik kohad veel lume all. Kasvuhoone ühel küljel, mis on peidus põhjatuule eest ja avatud keskpäevasele päikesele, on lumi juba veidike sulanud ning krookuste, tulpide ja kellukeste lehetipud oma nina mulla seest välja pistnud. Õienuppe võis näha siiski vaid lumikellukestel. Selliseid arglikke ja häbelikke...




Kui nüüd päikesele lisaks veel soojakraade ka tuleks, siis oleks ehk juba lootust lumekihi sulamiselegi :) Oi, ja millist õieilu siis veel näha saab!




esmaspäev, 1. aprill 2013

Jääpurikad

Minu koduteele jääb üks hommikupäikesele avatud kuusehekk, mille kõrval on kohe sõidutee. Talve jooksul on sinna teele tekkinud korralik lumekiht mis nüüd sulades muutus vesisteks lompideks. Iga kord kui mõni auto lombist läbi sõidab pritsib vesi kuusehekile. Kuna päevane soojendav päike heki sellele küljele ei paista, siis vesi jäätub ja nii ongi sinna tekkinud pikad jääpurikad. Pikad porised jääpurikad...