Esmaspäev, 9. juuni 2014

Poolvääriskividest komplektid


Imelised poolvääriskivid... olen jätkuvalt nende lummuses. Ja mis võiks veel toredam olla, kui rõõmustada ka teisi neist valmistatud ehetega, mida mulle meeldib teha saaja soove arvestades - võib-olla on mõni lemmikkivi või lemmikvärv jne. 

Hiljuti avaneski tore võimalus teha üks ehetekomplekt. Sooviti, et see oleks ametüstist ja hõbedast. Omalt poolt lisasin käeketile ka kaks roosat kvartsi ja ühe hõbedase ingliga ripatsi. Ise jäin rahule :) ja kuulsin, et saaja ka.  





Siit aga endale tehtud ehted. 
Kuna minu sünniaasta kohta oli ühes targas idamaa raamatus kirjas, et pean sel aastal tsitriini kandma, siis nii see komplekt valmiski. Kollasele tsitriinile lisaks sai vahele pikitud vahvaid tahulisi ja erivärvilisi kuntsiite ning üks lapik helesinine akvamariin ka.



Kõrvarõnga jaoks on kivid kohale toodud lausa Lõuna-Aafrika Vabariigist... neiukese kingitus emmele ;) Kive oli tegelikult kolm ja kolmas leidis koha kaelakees. Nad on sellised mõnusad ja suured, pikkust umbes 2,5 cm. 



Pühapäev, 1. juuni 2014

Peale vihma


Öösel sadas vihma. Tegelikult olid kõik eelnevad päevad vihmased, kuid selle päeva algus oli lõpuks ometi sajuta. Hommikukohv joodud, haarasin oma fotoka, statiivi, makroobjektiivi ja vaherõnga ning läksin aeda... lootuses mõned piisad pildile saada. 
 

See polnud esimene kord, kus ühte asja pildistades avastad vee midagi, mida palja silmaga muidu tähelegi ei paneks. Läbi vaherõnga ja makroobjektiivi vaadates näed nii mõndagi põnevat ;) Üritasin võõrasemal olevaid veepiisku kaadrisse saada, kui mu tähelepanu köitis imepisike ämblik, kes seal edasi-tagasi kõndis ning end vahepeal rippu lasi :D Ja otse loomulikult ununesid piisad ja soov oli see väike tegelane kaadrisse saada.


 
Vahele ka mõned kõrtega täidetud piisakesed.


Ja üks tore lilleke, harilik karukell. Õitseb teine ilusate helelillade õitega, kuid kõige vahvam on ta minu arust pärast õitsemist, siis kui varte otsas on toredad tupsukesed. Ning kui need peaks veel piiskadega kaetud olema... mida sa hing veel ihkad, täiuslikud modellid kohe olemas! :)


 Ning et ikka kohe küllalt saaks, siis veel üks piisakeste pilt ;)


Edasi on putukate kord, kes hommikupäikest oodates eelolevast ööst alles toibusid. 


Mingi väga imelik tegelane. Vahepeal arvasin juba, et ta on ämbliku küüsi langenud, kuid vist ikka ei olnud. Seisis seal lilleõiel pea alaspidi ja tiivad imelikult ripakil, valge tagumik kaunistatud mustade triipudega. Huvitav, kes see võis küll olla?



Lõpetuseks aga üks kevadine, pisarais sõnajalabeebi. Justnagu selline iga-aastane kohustuslik pilt ;)
 


Esmaspäev, 17. märts 2014

Meie esimene ühisnäitus


Oma mitmes postituses olen ma juttu teinud meie vahva üle-eestilise fotoseltskonna ühistest pildiretkedest. Nüüd on põhjust sellest seltskonnast uuesti kirjutada. Ma vist polegi maininud, et tegelikult on meil ka üks ühine nimi - Objektiivi Ordu. Sai kord naljapärast selline pandud ja külge ta meile jäigi. Lühidalt nimetame siis OO.

Niisiis, 8.märtsi varahommikul startisid Eestimaa erinevatest paikadest autod, lastiks rõõmsad ordukad. Sihtkohaks oli Tartu Karlova-Ropka haruraamatukogu, kus just sellel päeval oli kavas meie esimese ühisnäituse ülespanek ja pidulik avamine. Näituse pealkirjaks on Rabahetked ja kõik pildid pärinevad erinevates Eestimaa rabadest. Tehtud siis kas meie ühistel fotomatkadel või üksinda rabas luusides.

Kohapeal selgus, et sinna näituseruumi kõik meie pildid ära ei mahugi. Nii jagati osa töid eesruumi ja ka koridori seinale. Esmalt aga tuli leida igale fotole oma õige koht ja selle suure töö tegi ära Anne. Edasi läks juba piltide ülesriputamiseks. 

Selline siis üks algsest paigutusest, mis kohe kiirelt ka muutus.


Lõpuks said kõik 34 tööd 18-lt autorilt ülesse ja ka nimesiltidega varustatud.
Allolevatel fotodel kõik küll ei kajastu, kuid mingi ülevaate saab ikka.








Ja oligi käes näituse pidulik avamine. Meie rõõmuks tuli kohale ka palju huvilisi. Näitus avatud, suupistelaualt head-paremat maitstud, pakkisime end uuesti autodesse ja sõitsime Tartu Botaanikaaeda. Esmalt külastasime seal eksponeeritavat Orhideedenäitust ja siis juba suundusime rotundi juurde afterpartyt pidama. 

Võib öelda, et rotundil on meie jaoks ajalooline tähendus, sest ilma selle ja Delfi pildis kunagi alguse saanud fotode tuunimiseta (kus rotund oli üheks tuunimise põhiobjektiks) poleks ehk meie seltskonda sellisel kujul olemaski :D

Noh, ja lõpetuseks veidi õiteilu :)






Ahjaa, seda näitust võib tegelikult aasta jooksul näha saada Eesti erinevates kohtades. Tallinnas, Pärnus, Raplas, Märjamaal, Keilas, Kohilas jne. Ehk kohtades, kus meist keegi pärit on või elab :)


Pühapäev, 2. märts 2014

Pärlikarva


Kui looduses pildistada ei saa, siis tuleb seda teha toas. Seekordseks pildistamise objektiks on jälle ehted.  

Aasta tagasi tegin endale ühed toredad kõrvarõngad ja nüüd juhtus nii, et minult telliti samasugused ja lisaks veel ühed, mis oleksi suurte valgete pärlitilkadega.
Hallidest mul kahjuks pilti pole, need sai enne juba üle antud, kuid valgetest seevastu küll. Need valged tegin veidi edevamaks, pannes pärlite vahele suured sätendavad vahelülid. Konksud, ehtenõelad ja kõik muud lisandid on hõbedast.





Reede, 28. veebruar 2014

Kontvõõras


Sorisin jälle oma pilditagavara. Nüüd siis aastast 2012 kui sai käidud Aegviidus sugulastel külas. 
Veetsime seal saunaesisel terassil mõnusalt aega, kui järsku külastas meid hiiglase kasvu rohutirts. Kõndis seal tähtsa näoga ringi ja jäi siis meid põrnitsema. Justkui ootaks ka kostitamist.





Teisipäev, 18. veebruar 2014

Ühel augustikuu päeval


Lugesid õigesti, seekord ei tule teps mitte juttu ja pilte veebruarist nagu eeldada võiks, vaid ilusast soojast augustikuu alguse päevast. Ah, et miks või? No lihtsalt niisama ja ega ma siin miskit muud enda vabanduseks ei oskagi öelda kui, et siis sel ajal olin ma kas väga laisk või ei olnud lihtsalt aega. Ja nii need pildid seal arvuti kõvakettal kuni tänaseni tolmu kogusid.

Need pildid on minu jaoks ka natuke erilisemad, sest tehtud pole need siin Eestimaal, vaid hoopis Soomes, Espoos. Ja, ja tean, taimed on ju seal kõik peaaegu samad, aga eriliseks tegi selle väikese matka minu jaoks hoopis see muu loodus ja minu vahva, Espoos elav sõbranna Merle, kes mind sinna metsa ja järve äärde tiris :) 

Ühesõnaga, pakkisime lisaks fotokotile ka väikese piknikukoti ning asusime teele. Esmaseks sihtkohaks sai üks nime-ma-ei-mäleta metsajärv. Ja see mets, kus järveke asus seda kutsus Merle nõiametsaks. Nojah, tol päikeselisel päeval seal nõidu küll näha ei olnud, kuid usun, et sombusel sügispäeval, kui kõik lõhnab kõdunemise järele, võib seal metsas päris "nõianägemise" hirm peale tulla küll :D


Niisiis, järv ära pildistatud sisenesimegi sinna salapärasesse metsaalusesse. No tegelikult olid seal olemas ka mingid märgistatud matkarajad, kuid meile meeldis neist aeg-ajalt ikka kõrvale põigata.

Kõik oli nii salapärane, nii pehme ja samblane ...



Ja nii mustikaline! Või on need vist ikka sinikad? No igatahes olid mäenõlvad (teadupärast on seal Soomemaal selline tore vahelduv maastik) paksult kaetud sinavate põõsastega. Nämma! Otse loomulikult ei suutnud me sealt kohe otsejoones läbi marssida ja nii me siis täitsime nii fotoka mälukaarti kui oma kõhukest.



Ja vahelduseks jälle sammalt (ei, seda me ei söönud :D) ja 


sõnajalgu. No kas pole toredad sõnajalakesed? Sellised haprad ja graatsilised...


Kohe pisikese kergendustundega tõdesin, et ka seal maal ei kiirustata eriti oma metsaaluseid korrastama. Ma nüüd küll natuke liialdasin, kuid on sealgi selliseid vahvaid ümberkukkunuid puusiile.


Enne nõiametsast väljumist sai veel seenekesi pildistada. 


Vot siinkohal on minul mäluauk. Tulime sealt metsast välja ja läksime mingis suunas, kuid kuidas me sellele kaljusele mäele saime, seda ma ei mäleta. Hmm, ja piknikuvein oli ju siis veel joomata :)


Ühesõnaga, korraga olime ühel kaljusel mäeveerel ja muidugi ronisime sinna üles ka. Vot seal üleval oli mul jälle see ahh ja ohh tunne. See on ikka uskumatu, kuidas kivide vahel ja nende sees kasvavad suured puud. Iga kord kui ma kuhugi sarnasesse kohta satun, siis ma ikka naudin täiega kõike ümbritsevat.

Oi jaa, aga see koht seal oli just suurepärane meie pikniku jaoks. Ladusimegi oma seljakotis leiduva vähese kraami lagedale ja nautisime hetke. Mmmmm.

Ja nautimise vahepeal tegime ikka pilti ka :) Kuidas siis muidu.






Nüüd tuligi üks pikk, ilma jututa pildirodu :)  

Kuna teadupärast saavad kõik head asjad ükskord ikka otsa ka ... no kasvõi natukesekski, siis lugesime meiegi oma matka kordaläinuks ja keerasime otsa kodu poole tagasi. 

Ma ei tea kohe, mul on ikka hirmsal kombel (oh, mis hirmus sõna) vedanud, et mul selline vahva sõber on, kes lisaks rõõmsale võõrustamisele veel meelelahutust pakub ning alati minu jaoks olemas on. Aitäh, Merleke! 



Reede, 31. jaanuar 2014

Pühapäev Viru rabas


Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis see pühapäev algas hoopis jalutuskäiguga mere äärde. Ilm oli suurepärane, selge ja päikeseline, kuigi külmavõitu.


Nädalaga oli merele kerge jääkoorik tekkinud ja kivid endale uhked hambulised mütsid pähe tõmmanud.




Ega ma seal kaua olnud, no nii tunnikese. Koduteel mõtlesin veel, et kahju et rappa minna ei saa. Hetkel kui ma aias lindude toidulauda täiendasin helises telefon. Teisel pool oli Jüri, kes teatas, et plaanib Viru rappa minna ja küsis, et kas ma ei tahaks ka tulla. Muidugi tahtsin, Jüri oleks justkui mu mõtteid lugenud! :)

Ja paari tunni pärast me Viru raba servas olimegi. Ilus ilm oli kohale meelitanud hulga huvilisi, parkla oli autosid täis ja rahvast liikus hordidena. Kuid see ei heidutanud meid, sest kõigile jagus piisavalt ruumi. 

Kuna viimaste päevade ilmad olid olnud tuulevaiksed, siis olid kõik puud ja ka puutüved lumega kaetud. Justkui muinasjutus:)



Alguses kulges rada läbi metsa. Ja siis algas lai laudtee. No nii lai kohe, et mahuks ratastooli või lapsevankriga liikuma.



Kui seal suurte puude all oli veidi varjulisem, siis laugaste juurde jõudes võtsid meid vastu rõõmus päike ja madalad männid.


Ühe rabalauka keskel oli selline puuga saareke. Jüri naeris, et see on Viru raba tunnus ja kõikide seal käinute poolt ära pildistatud objekt. No kui nii, siis nii. Tegin minagi selle kohustusliku kaadri :)


Lõpuks jõudsime ka vaatetorni. Nüüd ma saan aru, miks see Viru raba alati inimesi täis on. Ennist mainitud laiale laudteele lisaks on ka torni juures mõeldud sellele, et mõni laiem ratastega masin sealt üles pääseks. Just, esimese platvormini viis kaldtee. Peab ütlema, et praegu, talvisel ajal, kui see tee on lume ja jääga kaetud, ta just kuigi ohutu ei olnud. Üles minekuga pidi veidi ettevaatlik olema, kuid allatulek oli see-eest lihtsam :)

Ronisime siis ikka sinna tippu välja ja nautisime vaadet.



Mina vaatasin läbi kaamera ka vaatetorni piirdel olevaid lumehelbeid.


Alla saanud, jätksime oma teed. Päike oli mõnusasse kõrgusesse laskunud ja heitis kollakas, roosakat valgust. 

Teele jäi üks puu, mille oksi oli tugevalt väänatud... justkui märga pesu. 


Kuna päike paistis meil seljatagant, siis ei jäänud muud üle, kui kogu aeg üle õla vaadata... noh, et mõnda mõnusat kaadrit maha ei magaks.



Sellel ringi vahtimisel olid ka väikesed ohud, nimelt muutus laudtee pärast torni kitsaks ja oli oht sellest mööda astuda ja ka märjaks saada.




Mingil hetkel hakkas külm põski näpistama ja me otsustasime tagasiteele asuda.


Me peaaegu liikusime selg ees, sest jälle jäid parimad vaated meie seljataha, sinna kus loojuv päike tekitas vastassuunas olevasse taevasse kauneid kolla-roosa-lilla-siniseid värvimänge. 


See oli üks ütlemata mõnus pühapäeva pärastlõunane jalutuskäik. Aitäh, Jüri, et kaasa kutsusid!