Esmaspäev, 30. september 2013

Septembrikuu õied


Sellel suvel sai kuidagi vähe aialilli pildistatud, blogisse postitamisest rääkimata. Ja ega see sügis suvest targem pole... Aga viga annab ju alati parandada ja seetõttu seadsin ühel ilusal hommikul sammud koduaeda. 

Esimese hooga oli küll mõte, et keeran otsa ringi ja lähen tuppa tagasi... no mida sa neid ühtesid ja samu õisi ikka igal aastal pildistad - mitte midagi põnevat ju! Aga õnneks oli sel hommikul siin-seal õitel veel kastepiisku säilinud ja see tegi asja palju huvitavamaks. 

See lahe lilleke on Lähis-kirburohi ehk Lähis-ussitatar (Polygonum affine). Mulle ta meeldib, õitseb juulist külmadeni. Ilus, ilus, ilus! Ja kui ilus on ta veel piisakestega kaetult :)


Siit üks kaugemalt vaade ka ;)
 

Minu teine vaieldamatu lemmiklill on Harilik kosmos (Cosmos bipinnatus)- valged, roosad, lillakad.
 

Miski mutukas. Ootab vist lennu jaoks stardiluba.
 

Suur-kukehari - kõrge ja uhke ning kuidagi eriti intensiivse värviga.


Lavendel - ikka veel õitseb ja levitab mõnusat aroomi.

 
Ja lõpetuseks minu selle aasta vahva leid suvelille amplisse - Kaenal-lõhiskellukas (Isotoma axillaris). Julgen soovitada ;) Uskumatu õitseja ja ei karda ei tuult ega vihma.





Reede, 27. september 2013

Pärlendab


Möödunud nädala laupäeva varahommikul, just siis kui päike oli asja tõusnud ja maa mõnusalt kastene, haarasin oma kaamera koos makroobjektiiviga kaenlasse ja läksin päikeses sillerdavaid piiskasid püüdma. Õnneks oli fotokotis ka üks suuremat sorti kilekott, abiks ikka kui tekib soov end maad ligi suruda. 

Väljas oli ülimõnus :) Ning läbi kaamerasilma paistis kõik nii muinasjutuline...
 


Ühel hetkel märkasin rohukõrtel pitsilist ämblikuvõrku. Võrgu omanik ise, veetilkadega kaetult, tukkus oma loomingu keskel.



Teise tegelase leidsin eemal asuva kadaka okste vahelt. Oi, küll sellel kadakal oli alles ämblikuvõrke! Üks uhkem kui teine. Kõik pärlikeedega kaetud. Kuid see siin oli eriti korrapärane ja kaunis. Ega ma selle omanikku esimese hooga tähele ei pannudki, kuid siis märkasin teist seal võrgu all tukkumas.


Üritasin siis hinge kinni pidades (ikka selleks, et aparaat väga ei väriseks) temagi pildile saada.


Uskumatult ilus oli kõik läbi kaamerasilma vaadatuna. Imetillukesed piisad, mida muidu tähelegi ei pane, paistsid justkui suured pärlid, mis vastu päikest vaadatuna vahvalt sillerdama lõid.


Küll ma olin rahul, et ennast välja vedasin ja seda veel nii õigel ajal, sest varsti kadus see selge päikeseketas ühtlase heleduse (udususe?) sisse.