reede, 27. september 2013

Pärlendab


Möödunud nädala laupäeva varahommikul, just siis kui päike oli asja tõusnud ja maa mõnusalt kastene, haarasin oma kaamera koos makroobjektiiviga kaenlasse ja läksin päikeses sillerdavaid piiskasid püüdma. Õnneks oli fotokotis ka üks suuremat sorti kilekott, abiks ikka kui tekib soov end maad ligi suruda. 

Väljas oli ülimõnus :) Ning läbi kaamerasilma paistis kõik nii muinasjutuline...
 


Ühel hetkel märkasin rohukõrtel pitsilist ämblikuvõrku. Võrgu omanik ise, veetilkadega kaetult, tukkus oma loomingu keskel.



Teise tegelase leidsin eemal asuva kadaka okste vahelt. Oi, küll sellel kadakal oli alles ämblikuvõrke! Üks uhkem kui teine. Kõik pärlikeedega kaetud. Kuid see siin oli eriti korrapärane ja kaunis. Ega ma selle omanikku esimese hooga tähele ei pannudki, kuid siis märkasin teist seal võrgu all tukkumas.


Üritasin siis hinge kinni pidades (ikka selleks, et aparaat väga ei väriseks) temagi pildile saada.


Uskumatult ilus oli kõik läbi kaamerasilma vaadatuna. Imetillukesed piisad, mida muidu tähelegi ei pane, paistsid justkui suured pärlid, mis vastu päikest vaadatuna vahvalt sillerdama lõid.


Küll ma olin rahul, et ennast välja vedasin ja seda veel nii õigel ajal, sest varsti kadus see selge päikeseketas ühtlase heleduse (udususe?) sisse.




5 kommentaari:

  1. Oled jah siin suisa kunsti teinud. Väga palju väga mõnusaid kaadreid.

    VastaKustuta
  2. Mis kell sa ennast välja pidid ajama? Väga-väga ilus!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Krista, oli vist kuskil kaheksa ajal.... päike ju nüüd hiline ;)

      Kustuta
  3. Hõbelõngadega kullaketraja...küll on kaunis ja midagi minu hingele

    VastaKustuta
  4. Nii hea, et said kõike seda näha ja jäädvustada! Imeilus!

    VastaKustuta