pühapäev, 30. detsember 2012

Jäine



Täna, aasta eelviimasel päeval, on seda postitust kuidagi imelik kirjutada... pildid on külmast ja kargest ilmast, samas kui hetkel hoopis vihm vastu aknaklaase peksab. Välja ei taha kohe vaadatagi. Aga jah, lõpetame selle aasta siis jäiste piltidega. 

Oli üks nendest päevadest, kus vahepeal sulatas ja siis jälle külmetas. Lumi muutus raskeks ja veepiisad külmusid. 



Kasvuhoone klaasidele olid tekkinud toredad jäälilled 

 
ja põnevad mustrid jäälilledest ning mööda klaasi alla valgunud ja tee peal külmunud veeniredest.
Alles fotosid arvutis vaadates märkasin sellel kujul helesinist silma ja kangesti seakõrva meenutavat kõrva :)


Jääga oli kattunud ka pesunöör ja sealt kohe-kohe alla kukkuma hakanud veepiisad


ning pungad puudel olid endale jäise teki ümber mässinud.



neljapäev, 27. detsember 2012

Siis kui jõulupühad olid



 







No nii, selleks aastaks on siis suur sagimine ja pühadeks ettevalmistuste tegemine läbi. Läbi said ka jõulupühad ise ja jäänud on veel mõned argisemad päevad ning mõned puhkepäevad enne aastalõpu suurt viimast pauku :)


Nagu juba tavaks saanud, nii ka seekord, käisime jõululaupäeval kogu suure perega Tallinnas Harjumäe uisuväljakul. Tunnike uisusõitu, trotsides seekordset vinget tuult, mis ninad ja põsed punaseks tegi ning nii mõnelgi nina tilkuma võttis.


Siis seal samas kohvikus soojenduseks kuum glögi


ja võiski sammud, nagu ikka tavaks olnud, Raekoja platsi suunas seada. Väike tiir sealsete putkade vahel ja kiiruga autodesse tagasi. Eks ikka külma tuule eest varju ja sooja.


Seekord veetsime jõuluõhtut väikese neiu vanaema-vanaisa juures. Meil on nii välja kujunenud, et igal aastal järgemööda on see kellegi juures. Kuna meid on neli peret, siis nii ta ringleb....
Kõhud head-paremat täis mugitud oodati ärevalt Jõuluvana. Enne veel käis suur luuletuste kordamine. Ja siis ta tuligi, luuletused-laulud sai kingipaki vastu vahetatud ja Jõulumees uute laste juurde saadetud.










































Ülejäänud õhtupoolik möödus lõbusalt ning peagi oli käes aeg kojusõiduks. 

Järgmisel õhtul olime kodus. Süütasime kõikjal küünlad, katsime pidulaua ja tundsime end lihtsalt mõnusalt :)








esmaspäev, 17. detsember 2012

Nipet-näpet


Vahelduseks veidi teistsuguseid pilte ka...

Juhtus nii, et ühe ürituse jaoks oli vaja teha särtsakaid sinist värvi prosse. Täitsa mõnus oli üle pika aja käia mööda kangapoode ja otsida erinevast materjalist, kuid sama värvi riidetükke. No muidugi pärleid ja litreid ja muid vidinaid sinna juurde :) Ning kuna mul puudub igasugune kannatus, et valmistada masstoodanguna ühesuguseid asju, siis said kõik prossid isesugused. Oli see vast üks lõbus tegemine :) Kahjuks ei taibanud ma aga neid kõiki õigel ajal üles pildistada ja nii said pildile vaid kaks, need mida me ise väikese neiuga kandisme. 




Järgmisena võtsin käsile veidi praktilisemad iluvidinad. Pime aeg lähenemas ja mis võiks sel ajal veel kasulikum olla kui üks helkur-pross. Kinnita seda siis mantli hõlmale, mütsile või koti külge. Tõdesin rõõmuga, et ma polnud minetanud oma kooliajal kinnistatud oskuseid :)  Ja mis kõige toredam, siit sain vahva kingiidee, mille kohe praktikasse rakendasin ;) No ja nendega juhtus sama lugu... pildile kõik ei pääsenudki :D




Kui nüüd päris aus olla, siis need olid mul üle pika-pika-pika... aja esimesed käsitööesemed, mida teinud olen (no siia alla ei kuulu hädavajalike kardinate õmblemine ja muu nipet-näpet parandustööd). Siinjuures ei hakka ma mainimagi, et kunagi sai kõrgkoolis omandatud kunsti- ja käsitööõpetaja eriala...

Tänan, et lugesid minu postitust. Kuna antud esemete puhul on tegemist autoritööga, siis palun seda ideed mitte kasutada kasu saamise eesmärgil.









teisipäev, 4. detsember 2012

Tallinna Teletorn

Oi, ma olen laisaks läinud. Nii pikka aega pole siia midagi postitanud. Võtsin end nüüd siis lõpuks kätte, sorteerisin natuke oma pilditagavara ja leidsin sealt mõned mis tehtud novembri alguses, siis kui sai teletorni külastatud. Polegi neid teile veel näidanud :)

Niisiis, tol päeval oli meil küll hoopis üks teine üritus, nimelt neiukesel olid võistlused ja teel koju arvas ta, et võikisme lõpuks ometi ka Teletorni minna. No küll on hea, et see ehitis meile just koduteele jääb :) Sõitsimegi sinna, ise kartes, et rahvahordid on torni vallutanud ja meil tuleb seal veel tükk aega oodata enne kui ülesse pääseme. Ette rutates olgu öeldud, et kartus oli asjatu.

Selline ta siis on, parkla poolt vaadates. Tuttav, mis?


Ukseni viis osaliselt klaasist varikatus. Ei teagi miks, kuid mulle see imponeeris, kohe pidin selle kaadrisse saama :)


All korrusel, fuajees siis, sai oma ülerõivad panna garderoobi, osta piletid ja soovi korral ka suveniire. Meie jätsime suveniiride uudistamise pärastiseks ja liikusime maja sisemuse poole

Liftini jõudmiseks pidi mööda treppe veel korruse jagu ülespoole minema. Seal köitsid mu tähelepanu vahvad lambid, mis astmete kohal laes rippusid. Kui nüüd päris aus olla, siis selliseid pea alaspidi rippuvaid mehikesi oli ka esimesel korrusel :)


Liftid asusid keset korrust ja usteni jõudmiseks pidi ümber nende ringi tegema. Ehk siis mõnda aega järjekorras seisma. Samal ajal sai seintel Teletorni ajalooga seotud fotosid ja infotahvleid lugeda.


No nii, lõpuks jõudsime siis meiegi sinna 21.korrusele. Hetke valitses väike segadus, sest ei teadnud, kust otsast nüüd alustada. Aga... kui on tegu mingi tehnoloogilis asjaga, siis on just lapsed need, kes õige tee kätte näitavad. Nii kaua kui mina seal veel ringi vaatasin oli neiuke juba nende suurte ekraanide juures uudistamas.


Põnevad vidinad, mis end kuvariga sinu poole keerasid, nii et võisid seda ka mõnusalt pehmel tumbal külitades vaadata. Hästi vahvad ja palju uudistajaid ligi tõmbavad olid põrandas olevad klaasiga kaetud augud. Seal seistes nägi all olevat maapinda. Kahjuks pole mul sellest ühtegi eksponeerimise kõlbulikku kaadrit :) 
Ja ilmaga meil vedas. Oli selge ja veidi päikestki nii, et akendest avanev vaade oli suurepärane :)


Ennist liftist välja astudes lõi ninna mõnus küpsetuslõhn. Ring saalile peale tehtud ronisime mööda valgeid treppe korruse jagu kõrgemale kohvikusse. Seal oli eraldatud ka üks imeväike osa, mida siis restoraniks nimetati ja kus kelnerid ringi kõndisid. Kohvik oli täiesti tavaline... küpsetised aga olid maitsvad, kohvi korralik ja kohvitassid hästi huvitavad. Samas on ka väliterass, mis praegu oli suletud, kuid soojal ajal võib seal küll mõnus olla :) Kujutage end ette 170 meetri kõrgusel väljas istumas :)


Kohviku (nad ise nimetavad seda peenelt brasserieks) laevalgustid olid hästi põnevad, mõned suuremad, teised väiksemad.  


Kuna ma olen Teletornis käinud ka enne remonti ja külastanud sealset restorani-kohvikut, siis praegust tolleaegsega võrrelda küll ei anna. Hea küll, siis oli nõuka-aeg ja interjöör hoopis teistsugune. Kuid siis oli seal ikkagi miski feeling. Nüüd aga... no ma ei tea... Ning see ei olnud ainult minu arvamus... Aga eks vast rahvast meelitabki kohale rohkem see vaade ja üritused, mida Teletornis korraldatakse.

Ja oligi kõik. Valjuhääldist ka muudkui korrutati, et külastusaeg on üks tund ja palutakse sellest kinni pidada. Olime siis kuulekad kodanikud. Tegime veel 21. korrusel ühe tiiru, imetlesime kaunist vaadet ja sõitsime alla 1. korrusele. Muide, lift liigub nii kiiresti, et kõrvad lööb lukku.

Ja suveniire uudistasime ka. Ning tühjade kätega ära ei läinud :) Neiuke lunis endale teletorni teemalised kõrvarõngad, vahvad väikesed mehikesed :) Teate ju küll kuidas issid sulavad kui tütreke vaatab neid pilguga - 'glaza takije dobrõje, dobrõje' :))

Siit veel üks pilt esimese korruse fuajeest.


Et kas ma läheksin tagasi? Jah, ühe korra kindlasti ja siis juba suvisel ajal, et saaks seal kõrgel väliterassil istuda ja kohvi nautida. Ja kuna tookord jäi see 3D kino vaatamata, siis seda tahaks ka näha :)