Seened metsas

Eile oli tore võimalus Eestifoto workshopil osaleda. Tegevuspaigaks Kõrvemaa Järve Järvistu ümbruse metsaalune ja juhendajateks Kaupo Kikkas ning seeneteadlane Veiko Kastanje.

Tegelikult jätavad seened kui toit mind täiesti külmaks, ma ei ole neid kunagi armastanud süüa, sest nende maitse on nii spetsiifiline. Tõsi, nüüd vanemana, kui võtad asju mõistusega, siis marineeritud seened isegi  lähevad kurgust alla. Eks vist seepärast, et äädikas tapab seene maitse :)). 

Kuid nagu ma eile kuulsin, siis ega seenel mingit toiteväärtust polegi ja nagu teada, on nad ka väga raskesti omastatavad. Ometi rahvas neid armastab... Nojah, sügisel on nad meile tasuta kättesaadavad ja head riiulitäitjad. On mida talvel nälja peletuseks nosida :)) Ning tegelikult, seenelkäik ise on väga mõnus - see ju ammutuntud tõde, et värskes õhus liikumine on tervislik :)

Niisiis, mõnelgi võis nüüd tekkida küsimus, et mida siis mina sinna metsa otsisin. Eks ikka võimalust kasutama, et teadjamate näpunäidete järgi mõni seeneke kaadrisse ka saada.  Ning ega siis mükoloogi juttki mööda selga maha jookse. Peab tõdema, et sain palju targemaks, kuid nii mõnegi seene nime oleksin ikka pidanud ülesse kirjutama. Seepärast palun kergemat karistust, et allolevatel isenditel nimesid juures ei ole. 

Oi, ja seeni oli seal palju. Söödavaid ja mitte söödavaid: pilvikuid ja kõiksugu puravikke ja kolooniate kaupa lehterkukeseeni ja suuri sirmikuid ja riisikaid ja igasuguseid uhkete nimedega mittesöödavaid erinevas suuruses ja värvis seeni:) Seltskond oli kirju, tee vaid silmad lahti ja märka. 

Siit siis mõned kaadrid, millest teise ja viimase juures on kasutatud ka kuldset peegeldit. 

Esmalt siis mõned suuremad seenekesed, kui nüüd hästi meenutada, siis esimesel fotol peaksid olema külmaseened (Armillaria mellea.)

 
ja imepisikesed tegelased küll nii ja teisiti.

Lõpetuseks veel erinevad samblikud.

Peale eilset otsustasin, et lähen teinegi kord metsa seenele, kuid minust nad ka sinna kasvama jäävad. Peaasi, et pildipurk täiendust saab ;)