laupäev, 29. september 2012

Värvirõõmu - valge

Mõtlen siis endamisi... seadsin värvid kenasti ritta ja nüüd avastasin, et mida edasi, seda jahedamaks toonid lähevad. 

Kui eelmine postitus lõppes roosa-valge õiega, siis seda siin alustame valge-roosa õiega (patuga pooleks, sest augustis lõppes tema õitsemine).  Fotolt see nüüd küll hästi välja ei paista, kuid tegemist on liiliaga 'Lollypop'. Panin ligi ka, et näha, missugune ta tegelikult välja näeb. Selle lillega on nüüd nii, et tema tuli meie aeda otse välismaalt. Just, sõitis kenasti kotti pakituna minuga kodu poole. Nimelt sai eelmise aasta kevadel käidud Helsingi aiamessil. Ja seal ta mulle silma jäigi... armastus esimesest silmapilgust ;) Mis sest, et sel hetkel ei teadnud ma veel kuhu neid sibulaid üldse istutada, eks hiljem jõua mõelda.


Nii, ausalt, järgmised õied on kõik ka septembris õitsevad, mõned teevad seda veel praegugi.

Nagu näiteks see lillhernes. Mul ei ole kunagi lillherne kasvatamine õnnestunud. Kui teiste aias on nad lopsakad ja uhkeid õiekobaraid täis, siis meie aias on nad tõeliselt nirud. 

Paar aastat tagasi otsustasin, et nüüd on viimane kord kui selle seemne mulda panen. Igaks juhuks torkasin need kasvuhoone kõrvale, mõnusalt põhjatuule eest varju ja päikesele avatud kohta. Ootasin... tärkaski ja kasvas ja kasvas ja hakkas isegi õitsema. Ning lausa kahte erinevat värvi - roosa ja valge. Päris kenakesed olid. Kahjuks unustasin aga seemned võtmata, mida siis järgmine aasta oleks saanud jälle mulda pista. 

Järgmisel kevadel oli üllatus suur kui sama koha pealt tärkasid lillherne võrsed. Ehee, tuli välja, et olin tookord ostnud püsiku seemned. Ja mina veel mõtlesin, et miks nad küll ei lõhna:).


Aga see on Jaapani enelas. See sama Genpei, kelle roosasid õisi ma eelmises postituses näitasin :) Siit siis tema valgem pale.


No kes meist härjasilma (Leucanthemum vulgare) ei tunneks :) Lugesin kusagilt, et see vahva praemuna meenutava õiega lilleke võib aias umbrohuks saada. Ja tõsi ta on. Eks ma ikka püüan neid puhmaid kontrolli all hoida ja murusse tikkujad saavad niiduki terade all hukka. Kuid kui nad on ikka kenasti ja hulgakesi omale sobiva koha leidnud, siis lasen neil seal oma elupäevad ka lõpetada.


Edasi... ja-jah, see on tõepoolest rukkilill (Centaurea cyanus) ning muidugi kasvab koos temaga ka siniseid ning lillasid õisi :) Kunagi aretasime projekti 'Lapse oma peenar'. Ostsime porgani, herne ja igasuguseid lilleseemneid ja lapsele sobiva, ca 5 liitrise, roosa kastekannu. Emme siis aitas peenrakesed valmis teha ja laps torkas seemne mulda. Ja siin projekt lõppeski. Rohimine olevat väga igav ja tüütu töö ja ega herned ka tegelikult süüa kõlba. Nojah, eks siis emme rohis... ja sõi herneid ja korjas porgandid (need maitsesid ka lapsele). Lilli sai aga koos imetletud ja vahel juhtus, et kastekanngi leidis omaniku poolt kasutust.

Nüüdseks on peenramaa maasikate näol kastidesse kolinud, kuid koht kus tookord lillesegu kasvas on alles. Ja nii nad seal igal kevadel tärkavad ja õitsevad ning seemned mulda tagasi pudistavad. Et siis järgmisel aastal sama ringi alustada. Vot sealt see rukkilillgi pärit on :)


Ja jälle ei saa üle ega ümber roosidest. Ühed uskumatud lilled, mis lume tulekuni õitsevad :) See siin on meie aia ainuke valge roos (noh, seitse sorti neid ainult ongi). Istutasin kolm taime ja nüüd on õitsemise kõrghetkel seal nagu valge vahupõõsas :) Oi jah, unustasin teda tutvustamast. Saage siis palun tuttavaks - pinnakatteroos 'White Cover' :)


Ja lõpetuseks minu esimene ise ostetud ilupõõsas põõsasmaran 'Abbotswood' (Potentilla fruticosa ´Abbotswood).  Vist juba kümne aastane :) Juhtus nii, et maja ette sai ehitatud piirdeaed ja selle esine vajas kaunistamist. Kes siis ikka aknast ainult  aialippe soovib imetleda. Paari elupuukesega koos ta sinna koliski. Praegu ei jõua ma ennast ära kiita, et tookord just sellise valiku tegin, katab palju pinda ja õitseb suvest sügisesse säravvalgete suurte õitega - uskumatu õitseja!



neljapäev, 27. september 2012

Värvirõõmu - puna-roosa

Vot kus lugu, tahtsin teha ühte postitust punase teemal, kuid punaseid õitsejaid meie aias nagu polegi.... kevadel tulbid, suvel pojengid (needki lillakas punased) ja ainuke sügisene, peaaegu punane lill on aed-päevaliilia 'Crimson Pirate'. Ma isegi ei tea, miks need soetasin... kas sellepärast, et on selliste ilusate saledate kroonlehtedega või sellepärast, et Hansaplantis oli neile sooduspakkumine :) No igatahes eelmisel suvel nad tee meie aeda leidsid. Vaatasin praegu, et Hansaplant pakub neile õitsemise ajaks juuli-august. Hmm, meil nad praegu õitsevad ja uusi õienuppe jagub ka...

Nagu tihti juhtub ei suuda ma pildistava objektiga piisavat vahemaad säilitada. Nii ka siin, kohe pidin ninapidi vastu tolmukaid ronima :)


Õnneks leidsin ka ühe veidi eemalt tehtud foto, no kas pole vahvad õied? (just, just, siin on nüüd peaga kaasa noogutamise koht :)) .
 

Nii, mis siis veel veidi punast meenutaks.... ahjaa, floksid või aed-leeklill nagu teda peenemates ringkondades nimetatakse. Allolev isend ei ole küll päris punane ja pilt ise ka vist mitte päris septembrikuu oma (septembris polnud lihtsalt enam nii palju õisi). 


Ja ongi punastega kõik. Edasi on kõik puha roosad toonid, minu lemmikud valgete ja sini-lillade kõrval;)

Esmalt siis enelas. Vaatan kohe järgi, mis ta nimi on, sest taimenimede meeles pidamisega ma just eriti ei hiilga. Kui ülesse ei kirjuta, siis ei mäleta. Nii... Jaapani enelas 'Genpei' (Spiraea japonica ´Genpei´(´Shirobana´)). Vot see on üks vahva isend. Tal on ühes põõsas nii roosad kui valged õied. Mõni õiekobar on kohe kahevärviline. Nii ilus! :))) Ja õitseb pikalt - vähemalt meie aias. Siit üks pilt tema tolmukakatest :) Kes soovib, siis põõsa pilti palun vaadata eespool olnud lingilt.


Mida veel... no muidugi astilbed. Mingid isendid õitsesid suvega ära, kuid see siin on hilisema ärkamisega. Õitseb praegugi veel. 
 

Ja loomulikult roosid. Toon siin ära vaid ühe, minu lemmiku, pinnakatteroosi 'Fortuna Rigo'. Ehee, näeb välja nagu kibuvits, jah? Aga ei ole.


No nii, hakkavadki roosad otsa saama. Lõpetuseks veel purpur-siilikübar (Echinacea purpurea). Selle sordi nimi peaks olema 'Prairie Splendor'. Kui ma ükskord tubliks saan, siis kaevan oma püsilillepeenra ümber ja istutan sinna palju siilikübaraid. On, mida sügisel imetleda:)

Siit üks kalli-kalli pilt


ja üksik unistaja


ning titekas.


Siilikübara südamik on vahvalt ogaline ja püüdsin sellest ka makropilti teha. Juhtus aga nii, et üks kärbes arvas, et ilma temata jääb see pilt igav ja istutas end ühe oga tippu. No oleks siis võinud vähemalt näo minu poole keerata :)


Et sujuvalt üle minna järgmise postituse teemale, siis panen siis ühe roosa-valgekirju pildi kukeharjast. Ja nüüd arvame kõik koos ära, mis värv on järgmine kord teemaks... ?


teisipäev, 25. september 2012

Värvirõõmu - kollane

Ja ongi ta siis ametlikult käes - sügis. Paar päeva juba. Ja ilmad pöörasid ka kohe sügiseseks. Väga raske on kapist soojemaid riideid otsida... ja kuidagi ei taha ka veel. Justkui trotsides jahedaid tuuli ... 

Tean, et väga paljudele ei meeldi see müstiline aastaaeg. Kuid mõelgem, sügis on justkui armastus -  alguses on kõik nii tore ja värviline ja hiljem... siis tuleb pimedus ja masendus... :))) Mõni elab selle kenasti üle ja elu läheb edasi, teine muudkui vingub ja viriseb, et kui paha kõik on. Ja nõrganärvilised võtavad kätte ning kolivad siit kliimast hoopis minema. Justkui abileulahutus :)

Aga mulle ta meeldib. Jah, on küll vihmane ja tuuline ja porine ja veidi külm, kuid see käib ju kõik sügise juurde. Eriti peaksid aga rõõmustama kõik need, kes fotoaparaadiga looduses värve otsimas käivad. Kuna ma ise veel metsa jõudnud ei ole, siis võtsin kätte ja tuuseldasin natuke oma septembrikuu pildivarus. On küll kõik koduaia pildid, kuid siiski nii erivärvilised.

Otsustasin need siis värvide järgi ära sorteerida ja teiega jagada. Tänaseks teemaks on kollane. Kollaseid lilli (ja ka punaseid) meie aias suvel ei näe. Teadlikult, sest siis võidutsevad roosad, lillad, valged, sinised. Kollane on ainult kevade ja sügise värv. Ja ka siis on nad ühte aiaossa kokku koondatud:)

Nii, esmalt üks isend, mis tuli meie aeda möödunud kevadel - heleenium. Kuna pilt võib petliku mulje jätta, siis olgu siinkohal mainitud, et tegemist on kõrgekasvulise lillega. Meil on ta nii 1,8 meetrine. 

Siit siis n.ö üldpilt. Ehk siis perepilt tittedest vanuriteni välja.
 

Siis keskealise isendi portreepilt


ning kõige lõpuks kuldses keskeas portreteeritava näopilt.


Järgmisena  teine vahva  kollane  õitseja - särav  päevakübar  Goldsturm (Rudbeckia fulgida ‘Goldsturm’) . Väidetakse, et  septembri kuuga lõpeb tema õitsemine... Võib-olla tõesti, igal  juhul meie  aias  õitseb  ta  tavaliselt  veel  oktoobriski. Kuna  teod  miskipärast armastavad neid kollaseid  kroonlehti  nosida, siis pole  õitel lähedalt vaadates selleks ajaks enam eriti kaubanduslikku välimust, kuid eemalt on puhmas ikka kena ja kollane :)

Et siis jälle üks, seekord rohkem klassipildi moodi, pilt


siis soleerija


ja üks lapseohtu õieke. Päevakübara õied avanevad väga graatsiliselt. Justkui baleriin sirutab oma kroonlehti.


Järgmise kollase õitsejaga oli aga üks omamoodi tore lugu. Tema sattus meie aeda  tänu  talvisele  linnutoidule. Mingil  imelikul kombel  oli üks  päevalille (Helianthus L.)  seemneke  leidnud  koha  maja  ees  olevas   roosipeenras  ja  otsusas  seal kasvama hakata. Mina laisa aednikuna ei tõtanud teda kohe ümber istutama... polnud nagu kohtagi sellise õitseja jaoks, samas  niisama  välja  rohida ka  ei raatsinud. Ja siis ta seal rooside juures  kasvaski... kuni hakkas neist pikemaks saama ning siis oli küll viimane aeg labidas appi võtta. Nii  leidiski  see   kange päevalillelaps omale koha kasvuhoone seina ääres. Otse loomulikult otsustas ta pärast  ümberistutamist  tujutseda ja oma  pahameelt  välja  näidata. Lasi norgu kõik oma lehed. Arvasingi, et asi on nüüd sellega ühel pool. Kuid lilleke muutis  meelt. Kuivatas  ära  küll  kõik oma  üle  poolemeetrise varre küljes olevad lehed, kuid hakkas  pikkust  viskama ja  uusi kasvatama. Kasvas just parasjagu, nii et ulatasin temast ühe pildi tegema... koos miski kärbselaadse külalisega.


Ja lõpetuseks õieke, kes ise polegi teab mis kollane, pigem selline oranzikas. Kuid see-eest on tema suguseltis palju kollaseid isendeid. Saialill (Calendula officinalis). Nendega on meie aias üldse selline tore lugu, et kunagi sai seeme mulda pandud ja nüüd nad siis hoolitsevad ise oma iga-aastase järelkasvu eest. Vaatamata sellele, et ma ikka püüan ära õitsenud õisikuid eemaldada, poeb mõni salaja peitu ja pudistab oma seemned mulda. Juskui teaksid, et nii on mul vähem tööd:)


teisipäev, 18. september 2012

Sai Elvas käidud...

Peab tõdema, et sellel suvel on saanud mõnusalt palju mööda Eestimaad sõita. Seda nii puhkuse ajal kui ka teistel nädalavahetustel. Oma osa selles oli erinevates paikades toimunud Samsung Estonian Cupi maastikuratta võsitlustel, kus meiegi pere kõige pikem osales. Selleks korraks sai sari läbi ja punkti sellele pani 8.septembril Elvas toimunud 8.etapp. 

Elvasse sõites oli näha nii pilvi kui päikest, kuid arvestades eelnevate päevade ilma, võis finišisse oodata päris poriseid rattureid :)

Elva linnavalitsuse hoone

Võistluste alguses aga paistis päike ja oli täitsa mõnusalt soe. Et oma seal olekut kuidagi õigustada, sai klõpsitud ka mõned n.ö kohustuslikud pildid sellestki üritusest. Esmalt siis linnavalitsuse hoone esisel teel starti ootavad ratturid ja lõpetuseks finišeerijad.




Vahepealset aega aga sisustasin Arbi järve ääres jalutades ja lähimate poodide kaubavalikut uudistades. Kaubavalikust pilte ei teinud, küll aga järve viiva ojakese (kraavikese) vees ujuvatest lehekestest.

Rohepõskne

Randunud

Metalne

Peitusemäng

Leidsin ka ühe puutüve seest sammaldunud õnaruse ja sealt tillukese seenekese. Üritasin tedagi siis pildile saada, kuid enamus katseid ebaõnnestus. Siin oleks nüüd statiiv marjaks ära kulunud :)


Ja lõpetuseks siis ka panoraamfoto Arbi järvest. Kui soovid seda suuremalt näha, siis klõpsa aga hiirega pildile ;)