Värvirõõmu - kollane

Ja ongi ta siis ametlikult käes - sügis. Paar päeva juba. Ja ilmad pöörasid ka kohe sügiseseks. Väga raske on kapist soojemaid riideid otsida... ja kuidagi ei taha ka veel. Justkui trotsides jahedaid tuuli ... 

Tean, et väga paljudele ei meeldi see müstiline aastaaeg. Kuid mõelgem, sügis on justkui armastus -  alguses on kõik nii tore ja värviline ja hiljem... siis tuleb pimedus ja masendus... :))) Mõni elab selle kenasti üle ja elu läheb edasi, teine muudkui vingub ja viriseb, et kui paha kõik on. Ja nõrganärvilised võtavad kätte ning kolivad siit kliimast hoopis minema. Justkui abileulahutus :)

Aga mulle ta meeldib. Jah, on küll vihmane ja tuuline ja porine ja veidi külm, kuid see käib ju kõik sügise juurde. Eriti peaksid aga rõõmustama kõik need, kes fotoaparaadiga looduses värve otsimas käivad. Kuna ma ise veel metsa jõudnud ei ole, siis võtsin kätte ja tuuseldasin natuke oma septembrikuu pildivarus. On küll kõik koduaia pildid, kuid siiski nii erivärvilised.

Otsustasin need siis värvide järgi ära sorteerida ja teiega jagada. Tänaseks teemaks on kollane. Kollaseid lilli (ja ka punaseid) meie aias suvel ei näe. Teadlikult, sest siis võidutsevad roosad, lillad, valged, sinised. Kollane on ainult kevade ja sügise värv. Ja ka siis on nad ühte aiaossa kokku koondatud:)

Nii, esmalt üks isend, mis tuli meie aeda möödunud kevadel - heleenium. Kuna pilt võib petliku mulje jätta, siis olgu siinkohal mainitud, et tegemist on kõrgekasvulise lillega. Meil on ta nii 1,8 meetrine. 

Siit siis n.ö üldpilt. Ehk siis perepilt tittedest vanuriteni välja.

 

Siis keskealise isendi portreepilt

ning kõige lõpuks kuldses keskeas portreteeritava näopilt.

Järgmisena  teine vahva  kollane  õitseja - särav  päevakübar  Goldsturm (Rudbeckia fulgida ‘Goldsturm’) . Väidetakse, et  septembri kuuga lõpeb tema õitsemine... Võib-olla tõesti, igal  juhul meie  aias  õitseb  ta  tavaliselt  veel  oktoobriski. Kuna  teod  miskipärast armastavad neid kollaseid  kroonlehti  nosida, siis pole  õitel lähedalt vaadates selleks ajaks enam eriti kaubanduslikku välimust, kuid eemalt on puhmas ikka kena ja kollane :)

Et siis jälle üks, seekord rohkem klassipildi moodi, pilt

siis soleerija

ja üks lapseohtu õieke. Päevakübara õied avanevad väga graatsiliselt. Justkui baleriin sirutab oma kroonlehti.

Järgmise kollase õitsejaga oli aga üks omamoodi tore lugu. Tema sattus meie aeda  tänu  talvisele  linnutoidule. Mingil  imelikul kombel  oli üks  päevalille (Helianthus L.)  seemneke  leidnud  koha  maja  ees  olevas   roosipeenras  ja  otsusas  seal kasvama hakata. Mina laisa aednikuna ei tõtanud teda kohe ümber istutama... polnud nagu kohtagi sellise õitseja jaoks, samas  niisama  välja  rohida ka  ei raatsinud. Ja siis ta seal rooside juures  kasvaski... kuni hakkas neist pikemaks saama ning siis oli küll viimane aeg labidas appi võtta. Nii  leidiski  see   kange päevalillelaps omale koha kasvuhoone seina ääres. Otse loomulikult otsustas ta pärast  ümberistutamist  tujutseda ja oma  pahameelt  välja  näidata. Lasi norgu kõik oma lehed. Arvasingi, et asi on nüüd sellega ühel pool. Kuid lilleke muutis  meelt. Kuivatas  ära  küll  kõik oma  üle  poolemeetrise varre küljes olevad lehed, kuid hakkas  pikkust  viskama ja  uusi kasvatama. Kasvas just parasjagu, nii et ulatasin temast ühe pildi tegema... koos miski kärbselaadse külalisega.

Ja lõpetuseks õieke, kes ise polegi teab mis kollane, pigem selline oranzikas. Kuid see-eest on tema suguseltis palju kollaseid isendeid. Saialill (Calendula officinalis). Nendega on meie aias üldse selline tore lugu, et kunagi sai seeme mulda pandud ja nüüd nad siis hoolitsevad ise oma iga-aastase järelkasvu eest. Vaatamata sellele, et ma ikka püüan ära õitsenud õisikuid eemaldada, poeb mõni salaja peitu ja pudistab oma seemned mulda. Juskui teaksid, et nii on mul vähem tööd:)