Teisipäev, 30. oktoober 2012

Bukarest

Täna aknast välja vaadates on raske uskuda, et alles paar nädalat tagasi olin ma suves. Ei, ei, mitte Eestimaa suves, vaid Rumeenia pealinnas Bukarestis. Avanes võimalus veeta seal mõned päevad. Muude asjatoimetuset hulgas leidsin ka mõned hetked, et tutvuda hotelli lähiümbrusega. Õnneks olin kotti torganud väikese digikaamera, mis kohe kasutust leidis :)


Esmalt aga väike hariv osa:) Bukaresti, kohaliku kirjapildi ja kõnepruugi järgi Bucuresti, on esmamainitud 1459 aastal, Rumeenia pealinnaks sai ta aastal 1862. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil hakati Bukaretsi eliidi poolt linna tema keeruka ja elegantse arhitektuuri pärast kutsuma väikeseks Pariisiks (Little Paris) või ida Pariisiks. Kahjuks hävines suur osa ajaloolisest arhidektuurist kas sõjas, maavärinates või Nicolae Ceausescu programmide käigus.

Tõepoolest endisaegne arhitektuur on seal ... ma ei oskagi õiget sõna leida... vapustav? suurepärane? külluslik?. Igatahes jättis väga sügava mulje. Kahjuks on aga paljud uhkete nikerdustega majad päris kurvas seisuses ja vajaksid kiiresti remonti... Samas on linnas suured kontrastid endisaegsete hoonete ja peale sõda ehitatute vahel.

Meie hotell asus Bukaresti ühe pikima ja vanima tänava, mis ehitati 17.sajandil, Galea Victoriei nurgal. Selle äärde jääb hulk ajalooliselt tähtsaid ja ka muidu uhkeid hooneid. Esimesel vabal õhtupoolikul kasutasime aega ja jalutasimegi mööda seda vanalinna poole. 

Tee äärde jäi Piata Revolutiei (Revolutsiooni väljak), mis sai kuulsaks 1989.a. toimunud revolutsiooni teleülekandes, kuid mille kuulsus kandub kaugele ajalukku. Seal oli ka üks väike platsike pingikestega ja suure istuva inimkujuga. Ei hakanud lähemalt uurima, kes või miks ta seal on, sest hoone, mille kõrval see plats asus köitis rohkem tähelepanu oma uhkete purskkaevudega.

























Teisel pool teed asus aga endine kuningapalee, milles oma valitsemisajal (1930-1940)  elas kuningas Carol II. Praegu on seal Rumeenia Rahvuslik Kunstimuuseum.


Sai kiigatud taevasse

ja kangialustesse, mis tihti läksid üle kitsaks tänavaks.
























Majadel oli palju igasuguseid nikerdusi ja väga ohtralt oli kasutatud sepistatud detaile, küll väravateks, aedadeks ja rõdupiireteks.

Mõned kaunitarid aga nägid väga räsitud välja. Üldse võis kohata tänavaid, kus üsna kurvas seisus hoone oli kõrvuti värskelt remondituga. 


Nende pankurid sõidavad kõik ühesuguste autodega, mis pargitud kenasti pangahoone ette :)


Meie sealolekul toimus Bukarestis tähtis spordisündmus, jalgpalli MM-valikturiniiri Euroopa tsooni D-alagrupi kohtumine Rumeenia ja Hollandi vahel. Ühel tänaval asuv söögikoht oli hollandlaste auks kenasti dekoreeritud :) Hmm, hiljem tuli välja, et need samad hollandi jalgpallurid elasid meiega ühes hotellis ja mine tea... ehk oli mõni kuulsus see, kellega nende võistluspäeva  hommikul liftis koos alla korrusele sõitsime :) Mina ju neid pallureid nägupidi ei tunne ...






 
Nii, kuhu me nüüd jäimegi... ahjaa, jalutuskäik linnas. Siin allpool on üks hea näide hoonete kontrastsusest. Taga vanema ja väärikama arhitektuuriga hoone, mille külge on ehitatud üks tõsine ja tõeline tornelamu :) 


Või näiteks need hooned siin. Erinevate ajastute kontrastid kõik kenasti koos. Kas ei meenuta see parempoolne veidi Tallinnas Rottermanni kvartali ärihooneid - vanale uus selga ehitatud :)


Vana peegeldumas uuelt...


Bukarest on iga elektriku unistus... või oleks siiski targem öelda, et õuduste unenägu... Kõikjal üle tänavate jooksevad risti ja rästi elektrikaablid, mis aeg-ajalt kohtuvad elektripostidel, moodustades seal suuri juhtmete kolooniaid. No see mis alloleval pildil näha on, on alles poisike. Oli ka tunduvalt suuremaid ja lopsakamaid juhtmete keerde :)


Tagasiteel hotelli pildistasin üles ka ühe kuju, teadmata siis veel, millega-kellega täpsemalt tegu on. Nii palju aega ka ei leidnud, et oleks üle piirde roninud ja lähemalt uurinud. Kollane majaserv, mis paremalt paistab on aga Rahvusliku Arhidektide Liidu Peakorter... ja see kuju... kui ma nüüd ikka õigesti aru sain, peaks olema kuningas Carol II. Paremale, seal kus on need puud, sinna jääb väikese pargi sisse 1888 aastal ehitatud Rumeenia Athenaeum (Romanian Athenaeum), n.ö. klassikalise muusika pühamu.


Romanian Athenaeumi võib vist pidada üheks Bukaresti sümboliks. Igatahes on tema pilt igal linna tutvustaval brošüüril-bukletikul. Ühel õhtul õnnestus mul ka selle majaga lähemalt tutvust teha.  


Ette rutates olgu öeldud, et selle hoone kontserdisaal asub üleval korrusel, hoone ümaras osas, seal kus need harfid akendel ees on. 

Uksest sisse astudes sattusime justkui imemaailma. Kõik oli nii võrratult kaunis ja pidulik. No vaadake neid lühtreid ja marmorsambaid ja kauneid nikerdusi seintel ja laes.


Saali viis alt laia kaarena algav keerdtrepp, mis tegi küll väikese peatuse vahekorrusel, kust avanes vaade alla vestibüüli ning jätkus siis juba kontserdisaali ukseni.


Nagu kogu hoone, nii oli ka saal omaette üks suur vaatamisväärsus. Vot selline uhke lagi, milles olevate akende mustrid tol hetkel kasutatud kaameraga kahjuks välja ei joonistu.


Saal ise ei olnud väga suur. Tahapoole tõusev põrandapind ja loozid kaares ümber selle. Ideaalne koht kauni muusika nautimiseks :)


Järgmisel õhtul käisime Sõjaväe Palees (Palatul Cercului Militar National). Hoone on ehitatud 1911 aastal, kuulub Rumeenia armeele ja on muuhulgas kasutusel ka  kultuurikeskusena. Asub ta juba eespool mainitud Galea Victoriei ääres.


Ka siin tabas meid uksest sisse astudes küllus ja suursugusus ning detailiderohkus. Seinal, elusuuruses portreede vahel oli suur peegel, millest nägi ülakorrusele viivat treppi ja mille vahemademel ma pilti püüdsin teha.


Ülemisel korrusel olev saal (Marble Hall) oli kaunistatud uhkete, inimsuuruses kujudega ning nikerdustega.


Seekord õnnestus meil näha ja kuulda ka kohalikku rahvamuusikat ja -tantse.


Nagu iga korralik külastaja juba teab, siis võõrast linnast hea ja kiire ülevaate saamiseks tasub kasutada kohalikku kahekorruselist punast hop on hop off bussi. Tegime seda meiegi :) 

Istusin siis seal üleval fotokas laskevalmis. Kahjuks paistis päike täiesti valest suunast ja seega pole pildid teab mis kvaliteediga, kuid mingit aimu saab neist vast ikka :)

Esmalt siis Parlamendihoone (The Palace of Parliament) - suurim hoone kogu Euroopas ja suuruselt teine maailmas (Pentagoni järel). Tema pindala on 265 000 m2. Pole vist raske ära arvata, kes selle ehitada lasi. Muidugi Nicolae Ceausescu :) 



Sealsed vanad kirikuhooned on surutud muu arhitektuuri vahele. Kohati on uued majad lausa kiriku külge ehitatud. Siin fragment ühest kirikust, mille terassi moodi sissekäik kuidagi eriti huvitav tundus.


Siit siis mõned kaadrid sellest, mis teel silma hakkasid.





Bukaresti versioon Võidukaarest - Arc de Triomphe ehitati 1922 aastal Esimeses Maailmasõjas võidelnud sõdurite auks. Originaalis puidust ehitis on väljastpoolt viimistletud graniidiga ja kaetud kuulsate Rumeenia skulptorite poolt valmistaud skulptuuridega. Sees on trepid, mida mööda saab aga ronida võidukaare tippu.

































 

Selle hoone puhul on küll kahju, et pilt maapinnani ei ulatu. Uhked lõviskulptuurid jäid kaadrist täitsa välja. Tegemist on Cantacuzino Paleega (Palatul Cantacuzino), ehitatud 1898-1900 Rumeenia rikkaima mehe Gheorghe Grigore Cantacuzino poolt ja kus alates aastast 1956 asub kuulsa Rumeenia muusiku Georg Enescu muuseum.


Allolev hoone on Palatul CEC (CEC palee). Valmis 1900 aastal ja oli 106 aastat kasutusel Rumeenia Panga peahoonena (CEC Pank). Siis müüdi Bukaresti linnavalitsusele ning nüüd on seal muuseum.


Ja lõpetuseks mõned kaadrid, mis tegin jalutuskäigul Bukaresti vanalinnas. Vähemalt kohalikud nimetavad seda vanalinnaks. Tegemist on ainult jalakäijatele mõeldud teedega, mis omavahel ristuvad. Seisin siis ühes sellises teede ristumispaigas ja tegin klõpsu ühele poole ning teisele poole. Nagu näha on tänava servades välikohvikud ja ega seal majadeski muud ei asunud kui söögikohad. Nägin vaid paari poekest nende vahel.




Ühe kohviku mööbel koosnes eri ajastute mööblist. Täiesti ilma ilustamata ja üles vuntsimata. Selline lahe. Tuhatooski oli endises nooruses konservikarbina kasutusel olnud.


Lõppsõna.... Nii palju kui mul Bukaresti näha õnnestus (ja see oli peamiselt nö kesklinn), siis on siin väga palju kontraste. Põhiliselt küll arhitektuuris. Mis puutub inimestesse, siis kõik need kellega mul kokkupuudet olid, olid väga sõbralikud ja abivalmis. Kohtasime küll ka raha lunivaid lapskerjuseid ja nägime tänaval majade servas ja pargipinkidel lesivaid viletsasti riides inimesi. Linnatänavad olid aga puhtad, kuigi hoovidest möödudes levis sealt aeg-ajalt mitte eriti meeldivat aroomi... ei tea kas kassid ? :)
Linnas sõidab ja pargib kohutavalt palju autosid. Kogu aeg oleks nagu tipptund :) Sattusime ühes kohas sõiduteed ületama läbi maa-aluse tunneli ja see üllatas oma valguse ja puhtusega. Tallinnas näiteks seda ei kohta. 
 

Neljapäev, 11. oktoober 2012

Söödavad taimed

No nii, minu aia sügisese lillevalikuga olete juba tutvust teinud, nüüd siis on järg söödavate taimede-viljade käes. Seekord ei mingit värvide järgi eristamist. Kõik on koos nagu üks korralik kompott kunagi :)

Alustame värvilt kõige efektsematega - pihlakatega. On meil üks pisike puuke, selline leinavorm ja mitte üle kahe meetri kõrge. Väike neiu sai selle oma vanavanematelt ristimise päeva kingituseks. Ja kus mujal on pihlakale kõige sobivam kasvukoht kui aias, jalgvärava läheduses. Seal ta siis kasvabki, rõõmustab meie silma ja linnukeste kõhtu. Sellel aastal on pihlakad kuidagi eriti ilusad ja kobarad suured ning lindudest seni puutumata jäänud...


Nämma, kas pole mitte isuäratavad :)


Teise vahvate kobaratega taime koduks on aga kasvuhoone põhjapoolne nurk. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis üürib ta seda juba ... 7 aastat... Oi jah, unustasin mainida, et tegemist on viinamarjaga. Sordi nimeks olid miskid numbrid... nagu vangil... Loodetavasti on see taim tänaseks päevaks ka mingi korraliku nime saanud. Ei tea... 

Igatahes, meil tunneb ta end koduselt. Ootab, et teda õigesti lõigataks ja talvel tudule pandaks ning vastutasuks kasvatab kobarate viisi tumedaid imemaitsvaid marju. Kui neid nosida, siis on sinised keel ja hambad garanteeritud :) Tundub, et temast saaks mõnusat veini, kuigi meie oleme seni vaid mahlaga piirdunud. Imehea mahlaga :)

Esmalt siis üks lähivaade


ning veidi kaugemalt.


Kui jutt juba kasvuhoone elanikele läks, siis neid on seal veidi veel. Kõigepealt till. Jah, ei ole seekord ilusat rohelist, on hoopis seemnekarikad, kuid ka need ju söödavad ;) Till elab meil oma iseseisvat elu. Pudistab aga seemned maha, et uuel aastal tärgata. Ja nii see ring muudkui käib. Minu ülesandeks on siis kuivad varred välja rohida :)


Kolmas elanik on muidugi tomat. Neid on meie suures kasvuhoones täpselt viis taime. Tegelikult peaks kuus olema, kuid kuna ma kollast tomatit sel aastal ei saanudki, siis jäi viis. Tomati kasvatamises olen ma aga eriti mugavaks läinud. Nimelt on nende pesaks spetsiaalse mullaga kotid. Torkad taimed kevadel kotis olevasse auku ja sügisel viskad koos kotiga minema. Vahepeal muidugi kastad ja korjad saaki :)


Nii, nüüd läheme aeda. Seal on mul tõeliseks nuhtluseks küüslauk, kelle kaunis peake allolevat pilti kaunistab. Kunagi on neil lastud kasvada kus juhtub ja mis te arvate kui see peake end veidi raputab? Oi jah, kõik need pisikesed seemnekesed pudenevad kes kuhu, juurduvad kiirelt ja siis on kuri karjas. Olen kaks kevadet julma kaevamist teinud ja paistab, et asi hakkab lõpuks kontrolli alla saama ning küüslauk ühele kindlale alale jääma :)


Sel aastal tõdesin järjekordselt, et ma võin ju igasuguseid maitsetaimi jm sellist maha istutada, nende tarbimisega aga hakkama ei saa. Ehe näide alloleval pildil - petersell, kähar pealekauba, sest see on ainuke, mille lõhna ma talun. Sai sel aastal tehtud lausa kena peenrake kasvuhoone serva kuhu siis seemned külvasin... ja ainuke kord, kui ma sealt peterselli võtsin oli kõige pikema sünnipäev. Siis oli laual olevale veidi dekoratsiooni vaja. Ja kõik, häbi minule :) Aga see-eest on seal praegu kena lopsakas rohelus.

Allolev pilt on tegelikult panoraamina pildistatud :) Kui peale klõpsad, siis näed suuremana.


Ja lõpetuseks midagi magusat :) Mmmm, mustikas. Ei, see pole see suurte viljadega ja põõsa kõrguseks kasvav kännumustikas. Tegemist on täitsa tavalise mustika kasvu mustikaga. Viljadki sellised tavalise suurusega :) See siin on lihtsalt hästi lähedalt pildistatud ;)





Esmaspäev, 8. oktoober 2012

Seened metsas

Eile oli tore võimalus Eestifoto workshopil osaleda. Tegevuspaigaks Kõrvemaa Järve Järvistu ümbruse metsaalune ja juhendajateks Kaupo Kikkas ning seeneteadlane Veiko Kastanje.

Tegelikult jätavad seened kui toit mind täiesti külmaks, ma ei ole neid kunagi armastanud süüa, sest nende maitse on nii spetsiifiline. Tõsi, nüüd vanemana, kui võtad asju mõistusega, siis marineeritud seened isegi  lähevad kurgust alla. Eks vist seepärast, et äädikas tapab seene maitse :)). 

Kuid nagu ma eile kuulsin, siis ega seenel mingit toiteväärtust polegi ja nagu teada, on nad ka väga raskesti omastatavad. Ometi rahvas neid armastab... Nojah, sügisel on nad meile tasuta kättesaadavad ja head riiulitäitjad. On mida talvel nälja peletuseks nosida :)) Ning tegelikult, seenelkäik ise on väga mõnus - see ju ammutuntud tõde, et värskes õhus liikumine on tervislik :)

Niisiis, mõnelgi võis nüüd tekkida küsimus, et mida siis mina sinna metsa otsisin. Eks ikka võimalust kasutama, et teadjamate näpunäidete järgi mõni seeneke kaadrisse ka saada.  Ning ega siis mükoloogi juttki mööda selga maha jookse. Peab tõdema, et sain palju targemaks, kuid nii mõnegi seene nime oleksin ikka pidanud ülesse kirjutama. Seepärast palun kergemat karistust, et allolevatel isenditel nimesid juures ei ole. 

Oi, ja seeni oli seal palju. Söödavaid ja mitte söödavaid: pilvikuid ja kõiksugu puravikke ja kolooniate kaupa lehterkukeseeni ja suuri sirmikuid ja riisikaid ja igasuguseid uhkete nimedega mittesöödavaid erinevas suuruses ja värvis seeni:) Seltskond oli kirju, tee vaid silmad lahti ja märka. 

Siit siis mõned kaadrid, millest teise ja viimase juures on kasutatud ka kuldset peegeldit. 

Esmalt siis mõned suuremad seenekesed, kui nüüd hästi meenutada, siis esimesel fotol peaksid olema külmaseened (Armillaria mellea.)


 
ja imepisikesed tegelased küll nii ja teisiti.



Lõpetuseks veel erinevad samblikud.


Peale eilset otsustasin, et lähen teinegi kord metsa seenele, kuid minust nad ka sinna kasvama jäävad. Peaasi, et pildipurk täiendust saab ;)