Reede, 31. jaanuar 2014

Pühapäev Viru rabas


Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis see pühapäev algas hoopis jalutuskäiguga mere äärde. Ilm oli suurepärane, selge ja päikeseline, kuigi külmavõitu.


Nädalaga oli merele kerge jääkoorik tekkinud ja kivid endale uhked hambulised mütsid pähe tõmmanud.




Ega ma seal kaua olnud, no nii tunnikese. Koduteel mõtlesin veel, et kahju et rappa minna ei saa. Hetkel kui ma aias lindude toidulauda täiendasin helises telefon. Teisel pool oli Jüri, kes teatas, et plaanib Viru rappa minna ja küsis, et kas ma ei tahaks ka tulla. Muidugi tahtsin, Jüri oleks justkui mu mõtteid lugenud! :)

Ja paari tunni pärast me Viru raba servas olimegi. Ilus ilm oli kohale meelitanud hulga huvilisi, parkla oli autosid täis ja rahvast liikus hordidena. Kuid see ei heidutanud meid, sest kõigile jagus piisavalt ruumi. 

Kuna viimaste päevade ilmad olid olnud tuulevaiksed, siis olid kõik puud ja ka puutüved lumega kaetud. Justkui muinasjutus:)



Alguses kulges rada läbi metsa. Ja siis algas lai laudtee. No nii lai kohe, et mahuks ratastooli või lapsevankriga liikuma.



Kui seal suurte puude all oli veidi varjulisem, siis laugaste juurde jõudes võtsid meid vastu rõõmus päike ja madalad männid.


Ühe rabalauka keskel oli selline puuga saareke. Jüri naeris, et see on Viru raba tunnus ja kõikide seal käinute poolt ära pildistatud objekt. No kui nii, siis nii. Tegin minagi selle kohustusliku kaadri :)


Lõpuks jõudsime ka vaatetorni. Nüüd ma saan aru, miks see Viru raba alati inimesi täis on. Ennist mainitud laiale laudteele lisaks on ka torni juures mõeldud sellele, et mõni laiem ratastega masin sealt üles pääseks. Just, esimese platvormini viis kaldtee. Peab ütlema, et praegu, talvisel ajal, kui see tee on lume ja jääga kaetud, ta just kuigi ohutu ei olnud. Üles minekuga pidi veidi ettevaatlik olema, kuid allatulek oli see-eest lihtsam :)

Ronisime siis ikka sinna tippu välja ja nautisime vaadet.



Mina vaatasin läbi kaamera ka vaatetorni piirdel olevaid lumehelbeid.


Alla saanud, jätksime oma teed. Päike oli mõnusasse kõrgusesse laskunud ja heitis kollakas, roosakat valgust. 

Teele jäi üks puu, mille oksi oli tugevalt väänatud... justkui märga pesu. 


Kuna päike paistis meil seljatagant, siis ei jäänud muud üle, kui kogu aeg üle õla vaadata... noh, et mõnda mõnusat kaadrit maha ei magaks.



Sellel ringi vahtimisel olid ka väikesed ohud, nimelt muutus laudtee pärast torni kitsaks ja oli oht sellest mööda astuda ja ka märjaks saada.




Mingil hetkel hakkas külm põski näpistama ja me otsustasime tagasiteele asuda.


Me peaaegu liikusime selg ees, sest jälle jäid parimad vaated meie seljataha, sinna kus loojuv päike tekitas vastassuunas olevasse taevasse kauneid kolla-roosa-lilla-siniseid värvimänge. 


See oli üks ütlemata mõnus pühapäeva pärastlõunane jalutuskäik. Aitäh, Jüri, et kaasa kutsusid!


Neljapäev, 23. jaanuar 2014

Talvised mütsid

Teadupärast nõuavad külmad ilmad ühte korralikku peakatet. No ikka selleks, et pakase käes soojem oleks ning endagi väljanägeminegi veidi edevam saaks. Oi, ja mütse on ju igasuguseid... lase ainult fantaasial lennata.

Juhtuski siis nii, et eelmise laupäeva ilus päikesepaisteline ilm lausa kutsus loodusesse jalutama. Paningi siis oma uhke, peaaegu uue isekootud tuttmütsi pähe ning haarasin ka fotoka kaasa ... no nii.. igaks juhuks :) 

Kuna meri enam ei tõmmanud, siis seadsin sammud vastassuunas... sinna, kus teadsin metsatuka olevat, kuid kus ma kordagi käinud ei ole. Uskumatu! Nii palju aastaid siin elatud ja ikka on midagi, mida avastada ja mille üle rõõmu tunda. Ning asub see siinsamas, just minu nina ees. Saate siis isegi aru, kui lahe kogemus see minu jaoks seal oli :) Lumi ja metsateed ja päike... No mida sa hing veel ihkad. 



Nii, aga kuna tänase postituse pealkirjaks on mütsid, siis ega te ometi ei arvanud, et asi piirdubki sellega, et ma teatan, et mul on ilus uus tuttmüts? Sugugi mitte! Kuigi, sellest võiks ju ka pikalt kirjutada... :)

No hea küll, asume siis nüüd asja juurde. Tegelikult on see siillilegi selge, et kui sajab lund, siis toimuvad looduses imepärased muutused,  mille üheks toredaks kaasnähuks on mütsikeste teke... Lumemütsikeste siis, kui täpsem olla. Kuigi jah... kui veelgi täpsem olla, siis siilile need lumemütsid küll korda ei lähe.

Siit siis mõned stiilinäited:







Hmm, ei teagi, kas seda siin nüüd mütsiks võib nimetada? Aga kuna kuuseke on nii imepisike, siis ütleme, et see on ikka müts. Nõus? Tore :)


No tegelikult nägin ma seal metsateel veel muudki huvitavat. Nagu näiteks see, justkui imepeen suleke...


või siis see naljakas lumemari. Justkui võike jonnipunn. Teate küll, seda lahedat mänguasja, mida mitte kuidagi ei ole võimalik pikali lükata. Ikka tõuseb ta jonnakalt ülesse. :D


Ja et asi liiga läägeks ja valgeks ei läheks, siis tibake värvi ka :)


Tagasiteel jäi veel silma üks vahva vildakas aed :)


See oli üks ütlemata mõnus jalutuskäik. Tuulutas nii meeli kui hinge ja täitis fotoka mälukaarti. 
Ja praegu oleks küll parim aeg kõigile oma tuttavatele öelda: "Mine metsa!" :D


Teisipäev, 21. jaanuar 2014

Haabneeme rannas

Et ongi juba uus aasta? 2014? Hmm, tõepoolest ja seda kinnitab ka kalender, kuigi minu viimane postitus oli peaaegu kuu aega tagasi...
Õnneks... (või kahjuks?) on nüüd ka lõpuks lumi ja külmakraadid siia jõudnud. Tegelikult mulle juba täitsa sobis selline kolmas kuu novembrit, olin ennast juba kevade tulekule häälestanud (no kõige selle jama seas, mis aastalõpp tõi oleks ju täitsa tore mõelda kevade tulekule ... )

Aga jah, tänu sellele pimedale ja sombusele ajale olin ma minetanud igasuguse pildistamise soovi. Isegi need mõned aastalõpu ürituste kohustuslikud kaadrid ootavad siiani töötlemist ja jagamist. Sorry, õeke :) tean, et ootad kannatamatult :D

No mida ma siin ikka möödunust heietan. Täna on ju maa valge ja külmakraadidki täitsa tuntavad. Ja nii juhtuski, et nädalapäevad tagasi otsustasin oma kohalikku randa jalutama minna. No ja fotokas sai ka kaasa haaratud, juhuks kui ehk võib-olla midagi peaks silma hakkama :)

Ausalt öeldes... ega seal suurt midagi pildistada polnud... oli väga tuuline ja külm. No õnneks oli siiski mingi väike lumekiht ka... Ning rahvast seal rannas ka peaaegi polnudki.

Siit siis need mõned kaadrid, mis kätte sain :)