Teisipäev, 26. juuni 2012

Veepiiskade põnev maailm ehk päev pärast Jaanilaupäeva



Vaatasin siin väikese kadedusega teiste pilte jaanilõketest... endal jäi tuli seekord süütamata, kuna vihma muudkui kallas ja kallas... Lõket asendas küünal laua peal :))
 
Nagu öeldakse -  ei ole halba ilma heata :) Nii oli ka minul järgmisel päeval rõõmu kui palju. Teadupärast jätab vihm oma jälje... nojah, märja maapinnana ka muidugi, kuid mina mõtlen siin hoopis neid toredaid piiskasid taimedel.

Haarasin fotoka kaenlasse, võtsin kaasa ka statiivi (öeldakse, et  makropildistamisel on statiiv hädavajalik) ja läksin jalutama. Oi ei, ärge nüüd arvake, et metsa või nurmele... koduaeda hoopis :) Ja peab ütlema, et tegevust jätkus sealgi pikaks ajaks.

Esimeseks 'ohvriks' sattus harilik karukell (Pulsatilla vulgaris). Praeguseks on ta juba oma sinakad kroonlehed maha visanud ja vahva karvase tupsu varre otsa kasvatanud. Ideaalne koht vihmapiiskade kinnitumiseks. 

Esmalt siis vaade kaugemalt,


  siis juba lähemale...


ja kolmandal korral sai objektiiv suunatud ühe 'tundla' küljes rippuvatele tilkadele. Võitlesin tuulega ja ootasin seda kõige õigemat hetke... see saabus... peaaegu. Võta sa nüüd kinni, kas liiga vara või hilja...igal juhul mitte õigel ajal:)


Siinkohal pean ausalt tunnistama, et statiiv osutus tülikaks tegelaseks ja temast ma loobusin. Ilm oli niivõrd tuuline, et on sul see või mitte, kiikus pildistatav objekt ikkagi. Ja ilma statiivita pääsesin paremini nina vastu nina pilte tegema :)

Niisiis... otsustasin, et katsun leida taimi mis on tuulevarjus ja neid mida tuul nii väga kergelt ei liiguta.

Selleks sobis ideaalselt villane nõianõges (Stachys byzantina). Taim ise on ka vahva, hall ja karvane. Jällegi ideaalne piiskade kinnitumiseks :) Veetsin nõianõgesega pikalt aega. Ega taim kui selline mind eriti ei huvitanudki, rohkem ikka need piisad tema lehtedel. Ja need piisad olid põnevad, täis elu :)


Miski imepisike putukas maandus lehele hetkel kui seda toredat tilka püüdsin jäädvustada... boonuseks või nii. Seega on ta just niipalju terav ja udune kui just juhtus :)


Siin aga tilgatäis villaseid nõianõgeseid :)


Peab ausalt tunnistama, et sattusin liigselt hoogu... pärast oli piltide valikut väga raske teha....

Vahepalaks meelespealille (Myosotis sylvatica)  õied... ka tilkadega ;)
 

Ja siit siis läbi tilkade vaadatuna


Nonii, lõpetuseks ka mõned täitsa tavalised kõrte ja lehtede külge haakunud vihmapiisad :)






Laupäev, 23. juuni 2012

Jaanilaupäev

Suvi! Nüüd on ta siis ametlikult käes. Üleeile tuli, tähtsalt ja rõõmsalt:) Viimased päevad on justkui teadnud, et suve tulekul peab olema soe ja päikeseline. No mida sa hing veel ihkad!

Kuid... täna, Jaanilaupäeval on ilm trööstitu...sajab ja mitte vähe...
Sellest hoolimata, sõnajalad metsa all on kasvanud lopsakateks ja varju andvateks ning lõhnavad salapäraselt. Nad nagu teaksid midagi... midagi, mida meie Jaanlaupäeval otsima läheme... üht salapärast õiekest..


Näe, leidsin minagi ühe õiekese... või on see jaaniussike?


Teisipäev, 19. juuni 2012

Märjamaal luusides

No nii, alles sai (ülemöödunud laupäeval siis) tuldud Rõugest, kui õhtul oli vaja kohe oma fotovarustus seljakotti pakkida, et olla hommikul valmis Märjamaale sõiduks. Nimelt oli meie vahval üle-eestlilisel fotoseltskonnal plaanis üks järjekordne ühine välajasõit. Seekord siis Raplamaale. 
Väljasõidu põhieesmärgiks oli kuldkingade, imekaunite looduskaitse all olevate lillede pildistamine. Lisaks sellele oli plaan külastada ka Sipa pärna, Sõbessood ja päev lõpetada Varbola linnuse varemetes.

Meie esimeseks peatuspaigaks sai Haimre mõisapark. Tee parki viis üle vahva kivisilla ja juba eemalt torkas silma ühe omapärase ehitise varemed. Tegemist oli Haimre kabeliga, mille mõisa omanik poeg Alexander Uexküll oli lasknud oma idamaise kallima jaoks ehitada. 







Edasi viis tee kuldkingade juurde. Ärge ainult küsige kuhu, ei jäänud minule see tee meelde :)

Paar sammu teepervest eemal leidsimegi esimese suure kaunite kuldkingade  (Cypripedium calceolus) puhma. Kohe piirati see ümber ja läks suureks sagimiseks. Samas osutusime ka ise ümberpiiratavateks. Miljonid sääsed rõõmustasid toidu saabumise üle ja õhk muutus putukatest tihedaks. Õnneks olime end hoolsalt varustanud ja ka peale piserdanud eriliselt aroomikat deodoranti - sääsetõrjevahendit ning näljased tiivulised pidid pettunult me ümber tiirlema. Kuid paratamatult sai nii mõnigi meist tunda nende õelust... ikka leidsid nad mõne mürgivaba koha :)



Siis me veel ei teadnud, et kümmekond meetrit eemal on neid kauneid õisi nii palju, et pidi ettevaatlik olema hoidumaks neile peale astumast. 





Olles oma pildivaru piisavalt täiendanud suundusime autode juurde tagasi. Seal veidi hinge tõmmates ja mahajäänuid oodates nägime eemalt traktorit lähenemas. Esmane mõte oli, et ei tea, kas ta meie teepervale pargitud autodest ka mööda mahub.... kuid see oli asjatu mure. Traktorist lehvitas meie seltskonnale rõõmsalt ja läinud ta oligi :)



Edasine tee viis Eesti kõige jämedama tüvega puu, ca 600 aastase Sipa pärna, juurde. Tegemist on looduskaitse all oleva, rahvasuus ka iiepuuna tuntud ohvripuuga, mille tüvesse on osaliselt kasvanud ohvrikivi. Põhjasõja ajal loodeti, et siin ohverdades kaitseb puu katku eest.


Rahvapärimuse järgi on see ka armastuse puu, kus armunud kohtusid. Leidsime meiegi pärna kõrvalt ühe madalama kivi, kuhu oli münte jäetud ja nii mõnegi oksa küljes olid värvilised paelad...


Sipal käidud sõitsime tagasi Märjamaa kiriku juurde, kus selleks ajaks oli hommikul alanud leeritamine lõppenud ning meil avanes võimalus kirikuga lähemalt tutvuda. 


Kiriku hoone pärineb 14.sajandist ja oli algselt kasutusel kaitserajatisena. Põhjaküljes aknad puuduvad (usuti, et põhjast pidi tulema kõik see, mis on halb) ja seal asub salajane käik, mis viib kirikuvõlvidele. Omal ajal olevat ümberkaudne rahvas  peitnud end kiriku võlvlael vaenlase rünnaku eest. Ronisime meiegi mööda kitsast ja järsku käiku ülesse ainukeseks valguseks väikesed müüriavad.




Üleval rõdul, oreli ees rippus laest üks väga huvitav lambike. Ma kohe pidin sellest pildi tegema:) Minu jaoks natuke selline... idamaise olemisega;)


Pilguheit veel ukselt tagasi ja meie teekond jätkus.


Nii... edasi siis sohu :) Õigemini Jalase maastikukaitse alal olevasse Sõbesoosse. Et aga parkimiskohalt sinna jõuda, oli esmalt vaja läbida metsarägastik, hüpata üle kraavi ja liikuda hanereas puusakõrguses heinas (vaene Anne, esimene teerajaja;) ) ning seal ta siis oligi... tuttuus laudtee, mis viis Sõbessoo järveni. 

Järve ääres teejuht Anne halastas ning lubas hingeldamiseks väikese peatuse. Aga mida tegime meie... puhkamise asemel asus enamus jälle pildistama. Nii ka mina. Peab tunnistama, et seal samas, laudteest mõni samm eemal sündis minu seni kõige parem kaader ümarlehisest huulheinast (Drosera rotundifolia). Mine tea kui hea ta siis veel oleks olnud, kui oleksin statiivi kasutanud...


Kui kord juba makroobjektiiv aparaadi ette keeratud, siis sai ka sookailust (Ledum palustre) üks lähivõte tehtud.


Puhkepaus läbi, suundusime mööda järve kallast kulgevat laudteed edasi kuni.... tee sai otsa. Mida polnud, seda polnud! Nüüd tuli mööda mättaid edasi liikuda. Anne oli meid eelnevalt hoiatanud, et kummikud peaks jalas olema ja nii said kummikutes persoonid edasi minna, teised kõmpisid tuldud teed meie puhkeplatsile tagasi...
Algselt viis tee ülesmäge. Loogiline ju on, et mida kõrgemale tõused, seda kuivemaks jalgealune muutub, kuid siin oli kõik pahupidi. Mätaste vahel lirtsus vesi ja üles jõudes ootasid meid laukad. Kuid avanev vaade oli hunnitu (:D milline vahva sõna!)



Ees ootas matk laugaste vahel igat sammu hoolikalt jälgides ja maapinda takseerides... vot üksinda ma sellisesse kohta küll tulnud ei oleks... isegi kahekesi mitte. Kuid sellise suurema seltskonnaga oli päris julge tunne:) Peab muidugi mainima, et nii mõnigi meist vajus mõne korra põlvini sisse ja ühes eriti kitsas laugaste vahelises kohas loeti sõnad peale, et tuleb kiiresti liikuda ja eeloleva sammudesse mitte astuda... No võttis kõhedaks küll.

Korraks siiski sai ka peatuseid teha, et midagi sealt jäädvustada. No siit näiteks üks kõrreliste puhmas... 


No nii, olimegi tagasi Sõbessoo kaldal (muide, ega sealgi maapind kindel polnud) ja liikusime tagasi puhkekohta, kus ülejäänud seltskond ootas.


Veidi hingeldamist ja asusimegi tagasiteele. Ikka mööda laudteed, siis heinamaal hanereas ja metsarägastikus sääskedega võideldes. No küll nad olid ikka kurjad! Sellegi poolest oli nüüd rohkem aega ka ringi vaatamiseks ja raja kõrval olevate õite jäädvustamiseks.

Mõned tuttavad kullerkupud:


See omapärane taim siin on ka käpaline, nimeks pruunikas pesajuur (Neottia nidu-avis). Looduskaitsealune.


Ja kõigile tuttav metsülane, rahvasuus tuntud ka kui anemoon (Anemone sylvestris): 


Kuna kõigil olid kõhud juba tühjad, siis otsustasime oma piknikukoha poole liikuda. Kuid nagu ikka... vahepeatustega. Seekord siis pildistasime paesel pinnal kasvavaid kassikäppe (Antennaria dioica):


ja kuutõverohtu (Polygonatum odoratum), mis oli nii 15-20 cm kõrgune:


Ja kes veel mida... ka üksteist, kes me seal ebaharilikes poosides maas roomasime :))

Lõpuks saime siiski nii kaugele, et suundusime otse, ilma vahepeatusteta Varbola linnusesse. Just sinna olime planeerinud oma õhtuse pikniku. Linnuse varemete vahel on selleks otstarbeks olemas nii lõkkeplatsid kui istumiskohad. Sai ühiselt keha kinnitatud, möödunust päevast muljeid vahetatud ja nagu alati, ka väikeses õpitoas tarkust kogutud :)




Müürilõhkuja

Ühe järjekordse meeleoluka päeva lõpetas päikese tagasipilk Varbola linnuse müürile ja piiramistornile



Esmaspäev, 18. juuni 2012

Haanjamaal

Ülemöödunud reede õhtul sõitisme Lõuna-Eestisse, Rõugesse, kus Haanja kõrgustikul ja looduspargis pidi järgmisel päeval toimuma järjekordne Samsung Estonian Cup'i rattamaratoni etapp. Mina oma tarkusest arvasin, et nii kaugel on osavõtjaid vähe, kuid mulle tehti selgeks, et see just ongi üks kõige rahvarohkemaid etappe... tõepoolest, pikal distantsil oli startijaid tublisti üle tuhande.

Ööbisime Rõuge Suurjärve ääres olevas külalistemajas. Mis seekord oligi põhiliselt maratonist osavõtjatega majutatud. Peale hommikusööki sõitsime võistluste stardipaika, Ööbikuoru kaldapealsele. Jõudsime just nii parajal ajal, et saime parkimiskoha stardikoridori lähedusse:) Rahvast aga muudkui kogunes, kellel rattad autos, kel auto katusel.



Kuna startijate massi seast selle õige inimese leidmine ja pildile saamine on väga raske, siis tegin ühe klõpsu hoopis võistlejate rivi esimestest startijatest. Kollases särgis võistluste liider :)


Võistlejad teele saadetud, hakkasime ootamisega aega parajaks tegema:)
Silma jäi ühe parkimisala läheduses olev suur rohtukasvanud kõrge muldvall, mille ühte otsa olid kaldapääsukesed oma pesad teinud. Selle eest möödus tee, kus siis kogu see rahvamass saalis.
Vaesed pääsukesed olid endast täitsa väljas, tiirutasid hulgakesi oma pesade kohal, mõni julgem söendas siiski ka pessa siseneda ja sealt väljuda. Mind pani imestama, et korraldajad ei olnud seda ala kuidagi ära piiranud, nii, et inimesed ei saaks neid lähedalt häirima minna.
Olid seal kaks poissi, kes mööda valli üles ronisid ja pääsukesi nähes nende pesasid sealt ülevalt uuristama hakkasid ning kätte võetud mullaga lendavaid pääsukesi loopisid. Õnneks leidus ka inimesi, kes neid korrale kutsusid ja palusid sealt ära tulla... kahjuks ei olnud need aga nende vanemad...
  
 
Samas asus igati korralik 20 meetri kõrgune Ööbikuoru vaatetorn, mille otsas ka meie ära käisime. Mina küll päris tipuni ei jõudnud... kõhe hakkas, kuid sealt kuskilt vahepealt sai paar pilti ikka tehtud... nii all olevast stardikoridorist kui ka eemal paistvast Rõuge kirikust.
Muide, selle vaatetorni tipus on tuulegeneraator, mis toodab muuhulgas elektrit ka Ööbikuoru keskusele.


Eelmistest aastatest mäletan, et seal oli ka suur nn külakiik, mis aga tänaseks oli oma jalgadelt maha saetud ja mingi ronimistee, mida samuti enam polnud.

Õnneks oli alles laudtrepp, mis viis alla Ööbikuorgu. Selline vaade avanes enne trepilt laskumist. Ees paistab Liinjärv ja taga on Valgjärv.


Ja nüüd trepist alla...



Varasemast mäletasin, et seal all orus peaksid olema vesioinad. Paar tükki kindlasti, kuid leidsime ainult ühe... 
 
 



See-eest oli seal aga palju suuri tigusid - Viinamäe tigusid :)



Kel uitamised uidatud, kel võistlus edukalt lõpetatud, suundusime tagasi oma ööbimiskohta Rõuge Suurjärve ääres. Nimelt oli sealse külalistemaja pererahva arvates täitsa enesestmõistetav, et peale rattasõitu saab nende juures end ka puhtaks kasida... osa seltskonda oli endale isegi sauna lasknud soojaks kütta :)
Jätsime väga meeldiva ja lahke pererahvaga hüvasti, lubades neid sel suvel kindlasti veel külastada, ja kojusõit võis alata:). Oli mul ju pühapäeval ees ootamas fotomatk Raplamaal koos vahvate kaaslastega. Sellest aga juba järgmises postituses ;)