Reede, 31. august 2012

Eestimaal rännates vol9 - Ungru loss, Haapsalu

Esmaspäev... 23.juuli, meie reisi üheksas päev. Juba üheksas! Ei ole siin hõisata midagi, liiga kiirelt sai kõik otsa. Pakkisime hommikul oma kompsud, sõime hommikusöögi Padu hotellis ja sõitsime Heltermaa sadamasse. 

Ausalt öeldes oligi paras aeg lahkuda, sest hommik tervitas meid vihmasajuga ja hall taevas ei tõotanud ilma paranemist. Ning kahjuks on Hiiumaa nii väike, et paari päevaga jõuab siin saare risti-põiki läbi sõita. Samuti oli lootust, et ehk esmaspäeval on praamijärjekord lühike ja saab kohe minema. Lootus ei petnud;).

Kui ma ühes oma eelnevas postituses mainisin, et mulle meeldib praamisõit Saaremaale just seepärast, et see kestab nii lühikest aega, siis vastupidisel põhjusel Hiiumaa vahet sõita mulle ei meeldi. Aga noh, elame selle ka üle ;) Igavuse peletamiseks sai siis kohvi joodud ja aknast välja vaadatud. Ja üle laua istuvaid neiukesi pildistamisega kiusatud.

Siit üks objekt, kes enda jäädvustamisele vastupanu ei osutanud - laualamp.


Kui nüüd päris aus olla, siis ega sealt aknast ka suurt midagi vaadata polnud. Alguses jah, Hiiumaalt sõitma hakates oli ühel laiul üks majakas. Sellina tore säravvalge punase triibuga. Vaatamata sellele, et aknaklaas teab mis puhtusega ei hiilanud,  tegin sellest majakast siiski ühe pildi. Kreenis pildi :).


Jõudsime Rohukülla. Tänane reisiplaan nägi ette Haapsalu külastust, kuid enne seda, minu suurel soovil, tegime peatuse Ungru lossi varemete juures. Oleme siit ennegi mööda sõitnud ja näinud seda külge, mis maantee poole jääb, kuid seekord siis õnnestus mul esimest korda, vihmasabinat trotsides, lossile ring peale teha. Juhuu!


Võimas ehitis, mis valmis aastatel 1893-1899 ja mis rahapuudusel kunagi päris valmis ei saanudki. Ja siis tuli sõda. Hea, et enamus lossi varemetest suudeti päästa sõjaväelennuvälja täiteks minemisest. 

See pilt siin on tehtud n.ö. lossi tagant. Paremale jääb maantee. 





Meie reisi jooksul on pea igas maakonnas jäänud silma ühe perekonna nimi - von Ungern-Sternberg. Ka Ungru lossi ehitaja ja omanik on sealt suguvõsast.


Juba ainuüksi selle seigaga võis päeva lugeda kordaläinuks :) Ja nüüd edasi Haapsallu, kus minu rõõmuks jäi teele Raudteemuuseum. Siingi pole ma kunagi käinud... alati oleme vuhinal mööda sõitnud. 

Kuna seekord oli ka fotokas kaasas, siis tegime ühe väikese pidistamise peatuse. Esmalt üks panoraamfoto parkimisplatsi poolt. Ütlen kohe, et muuseumisse sisse me ei läinud. See jääb nüüd teiseks korraks ;).


Ja loomulikult ka kohustuslikud kaadrid perroonist. Äge, mis? Selline õhuline... mulle väga meeldis. Ja pildistada oli siin ka hea, katus pakkus vihma eest kenasti varju.



Haapsalus oli meil üks kokkusaamine. Vot selles majas, mis kandis nime - ... Villa. Nägin ka pilti hoone õitseajast, kuid kuna ma kahjuks selle villa nime üles ei kirjutanud, siis see muidugi ununes. Aga seal taga on aed ja aia taga teerada ja teeraja taga meri. Ühesõnaga, asub täitsa rannapromenaadil. Ja nagu ma aru sain, siis majarahva ühisel jõul püütakse seda pitsiliste metallnikerdustega kaunistatud maja ka korda teha.


Haapsalus olek jäi seekord lühikeseks. Kõndisime veel rannapromenaadil Kuursaalini ja veidi edasigi. Kuna kellaaeg oli varajane, siis Kuursaal oli veel suletud ja sinna me sisse ei saanud. Küll aga tegin sellest mõned kaadrid .




Olime oma auto parkinud ühele väikesele tänavale ja selle juurde tagasi minnes jäi silma Haapsalu Maria-Magdaleena õigeusu kirik.


Kõik. Istusime autosse ja sõitsime õkva kodu poole... no hea küll - otse kodu poole ;)

Mida kokkuvõtteks öelda?... Tahaks veel. Järgmine kord tahaks juba rohkem aega veeta Peipsi ääres luusides ja muidugi Lõuna-Eestis. Seal olemise aega jäi liiga väheseks. Ja Viljandimaale tahaks ka...

Mul on hea meel kui lugeja leidis nendest Eestimaa rännakutest mingeid ideid oma reisi korraldamiseks. Ja kui teil juhtuvad veel lapsed kaasas olema, siis soovitan (ei tee reklaami) tutvuda raamatuga 'Ehedad elamused Eestimaal'. Samuti oli meile suureks abiks Regio 'Eesti Lasteatlas'. Sealt leiab palju huvitavaid kohti, mida raamatus pole ja samas oli see meil vajadusel ka kaardi asemel. 





Neljapäev, 30. august 2012

Eestimaal rännates vol8 - Hiiumaa

Esialgsed plaanid nägid ette, et täna sõidame Hiiumaalt ära kodu poole. Kuid meil ei olnud ju kusagile kiiret, seega väikesed läbirääkimised hotelli peremehega ja üks lisaöö saarel oli garanteeritud.

Kuna ka Hiiumaa põhjatipus on üks tuletorn mida me polnud veel üle vaadanud, siis võtsime suuna sinnapoole. Aga ikka nii, et kui miskit huvitavat teele jäi, siis vaatasime ka selle üle.

Esmalt siis Lehtma sadam. Sellel lingil viidatud leheküljelt lugedes on justkui tegus sadam. Kohapeal aga jäi hoopis teine mulje... nagu nõukaaega seisma jäänud ja välja surnud. Ümbrus oli...no kuidas seda nüüd siis öelda... korrastamata. Jah, tõepoolest oli ka näha, et miski elu siin siiski on, sest kai ääres seisid päris asjalikud jahid.


Üks vahva detail hakkas ka silma selle alloleva hoone seinal. Seal on nimelt silt kirjaga 'Valuuta vahetus'.


Sadam üle vaadatud liikusime edasi Tahkuna poole. Kasutasime otsetee leidmiseks jälle Google-mapsi ja sattusime oi-oi kuhu küll! Tee läks metsa ja siis mingile platsile, kus olid suured palkide hunnikud ja siis jälle metsateele, millel olid suuuuured loigud... päris kõhedaks võttis nendest läbi sõitmine. Paistis et neid teid on kasutatud peamiselt metsa väljaveoks. Õnneks on meie sõiduvahendil nelikvedu ja veidi kõrgem põhi :) Seega, kõik läks õnnelikult, vaid veidi pori ja tolmu tuli kaasa. Aga Google kiituseks peab ütlema, et tee viis tõepoolest soovitud sihtpunkti.

Ja siis tuli metsatee, kus kahel pool kasvas lademets neid kauneid looduskaitsealuseid käpalisi - Tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens (L.)).


Ning siis möödus tee vot sellisest asjast. Nagu selgus oli tegemist kunagise  Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26-ga. Ka ajalugu.







Tegime seal väikese tiiru, kuid sisse pugema kuhugi ei hakanud ning liikusime edasi Tahkuna poolsaare põhjatipu poole. Ja sealt ta varsti paistiski - Tahkuna tuletorn, piiratud kõrge aiaga.
 

Sisenesime aeda läbi värava. Ostsime piletid ja läksime torni. Enne seda tegin ka ühe pildi torni kõrval olevast vanast majaka kuplist.
 


















Vot see oli alles tuletorn! Nendest kolmest Hiiumaa omast meeldis selle sisemus mulle kõige rohkem. Suur, avar, korrustega. Ja jälle see tore keerdtrepp ning vaadake, millised uhked käsipuud seal veel olid :)



Seintes olevatele akendele oli ette pandud värvilised kiled. Nii oli aknast tulev valgus küll kollane, küll sinine või hoopis punane.


Üleval vaateplatvormil oli ka ruumi lahedalt. Sai siis pildistatud nii ülesse majaka tule poole kui alla majaka jalami poole ja ka otse ette, et avanevat vaadet jäädvustada (ikka panoraamfotona)




Tuletorn ja kaunid vaated nähtud, laskusime alla tagasi ning läksime randa.


Sinna, Tahkuna neeme tippu, on püstitatud 1995 aasta hingedepäevaks (2.novembriks) annetustest kogutud rahade eest mälestusmärk parvlaeva Estonia laevaõnnetuses hukkunud lastele. Nii neile lastele, kellest ükski ei pääsenud, kui ka neile, kes orbudeks jäid ning neile sündimata lastele, kes laevas olid. Mälestusmärk püstitati just sinna, õnnetsupaigale kõige lähemal olevale pinnale. Selle algatajaks oli ajaloolane ja kooliõpetaja Ants Rebane, autoriks Mati Karmin. 

Mälestusmärk koos graniitalusega on ehitatud veidi kreeni, mis võimaldab selle, et ristikujulise pendli küljes olev pronkskell hakkab tormituules ise helisema - juskui tooks merelt sõnumeid.



Pronkskellal on igas põhi-ilmakaares üks lapsenägu...


Edasine plaan oli minna Kassarisse. Enne aga jäi teele Malvaste kabel.


Ümber kabeli kõndides jäi silma surnuaial olev lihtne rist.


Kuna kabeli uksed olid lukus, siis piilusin aknast sisse ja püüdsin läbi klaasi pilti teha. Et aga päike paistis, siis tulid need välja vot sellised :)
















Ja siis viis tee mööda Reigi kirikust ja surnuaiast. Lisan siia pildi infotahvlilt, kus lühike lugu kenasti kirjas.


Läbi selliste väravate tuli siseneda kalmistu territooriumile. Vasakut kätt, veidi justkui künka otsa, jäi Reigi kirik.


Seljaga väravate poole... täpselt nii nagu Muhu kirik.


Selleks et eesukseni jõuda, tuli teha tiir ümber kiriku


Uksed olid avatud, kuid paistis, et seal hakkab miskit toimuma, sest sees oli sebimist, nii nagu väljaski.


Piilusin siiski uksest sisse ja tegin ühe kiire klõpsu.


Kõndisin veidi ka kalmistul, püüdes leida kuulsaid haudu, kuid et paljud nimed pea loetamatud olid, siis loobusin. Silma aga jäi Reigi pastori Theodor Hirschhauseni haual olev rist.


Kirikule tiir peale tehtud, istusime jälle autosse ja jätkasime oma teekonda Kassari poole. Kuskil ei-tea-kus teel tuli (Lilbi küla teeristil) vastu selline tore bussipeatus koos vahva lumememmede perega. Elevust kui palju :)



Selleks, et Kassarile jõuda, pidime esmalt sõitma läbi Käina. Ja muidugi ei saanud mööda sõita Käina kiriku varemetest. Jälle üks aukartust äratava ajalooga kirik, mis kahjuks 1941 aaastal sakslaste pommirünnaku ajal maha põles. Tegemist on kõige suurema Hiiumaa kirikuga, kus põlengu ajal hävis muude kunstiväärtuste hulgas ka Rudolf Tobiase isa valmistatud orel. Ukse kohal olev rõngasrist on kultuurimälestisena kaitse alla võetud.

























Müürikäik



















No lõpuks jõudisme ka Kassarile ja kuna nälg juba näpistas siis keerasime suuna Sääretirbi tee alguses asuva söögikoha... või peaks ütlema grillhouse 'Lest ja lammas' poole. Uskumatu, kuskil kaugel perifeerias on püsti löödud selline suur ja uhke hoone oma väliterasside ja lahedate rookatusest istekohtadega.


Meie valik langes mitmetasapinnalise väliterassi kasuks, mis võlus oma lillekastidega. Neis kasvas erinevaid maitsetaimi, ürte ja söödavaid lilli. Ärge palun küsige, mida meie seal sõime... enam ei mäleta. Kuid sai proovitud kala ja midagi veel :) Toidud maitsesid hästi, sest muidu poleks mul sellest kohast positiivseid mälestusi:)



Nii, kõhud täis, ronisime jälle autosse ja sõitsime mööda Sääretirpi niikaua kuni teed tõkestasid suured kivimürakad. Selge, kaugemale ei saanud. Parkisime auto teiste omasuguste juurde ja jätkasime teekonda jalgsi.


Rada kulges kadakate vahelt kuni lõpuks kitsenes ja paistma hakkas meri. Nii me siis seal mööda kitsast kiviklibu teed kõndisime ja kõndisime ja kõndisime.... tee tundus otsatu ja kaua oodatud Sääretirbi ots kättesaamatus kauguses :). Tegelikult peaks parklast sinna tippu olema kuskil 3 kilomeetrit. Kuid teekatte iseärastuste tõttu tundus see poole pikem.


Oo jee, kohale jõudsime! Vesi tuli vastu enne lõppu, sest eemal oli näha kivikuhilaid. Keegi oli need ju sinna teinud ja arvatavalt mitte vees sumbates.


Peale meie jalutas sinna veel kaks seltskonda, kes oleks seda kõike justkui kohustuslikus korras teinud. Jõudsid kohale, keerasid otsa ümber ja marssisid kohe minema. Linnuke kirjas ;).

Legend räägib, et Sääretirp olla alguse saanud Hiiumaa vägilase Leigeri, Suure Tõllu venna soovist Hiiumaa ja Saaremaa vahele sild rajada. Sama pidi tegema Suur Tõll Saaremaa poolt. Tõll aga seda ei teinud ja Leiger vihastas ning jättis samuti töö pooleli. Nüüd siis annavad kõik Sääretirbi külastajad kivide lisamisega oma väikese panuse selle silla valmis saamiseks. Tegime seda meiegi. Ja hakkasime tagasi jalutama.



Seal samas säärel on mitu head ujumiskohta, millest ühe juures me ka peatuse tegime. Jääb see kuskile parkla ja Leigeri kuju vahele. Seni kuni teised vees sulistasid, tegelesin mina lillekeste pildistamisega. Neid oli kogu reisi jooksul häbematult vähe saanud :)


Kuna me Sääretirbile sõites Leigeri juures peatust ei teinud, siis heastasime selle tagasiteel. Asub ta muide justkui teeviit suure tee ääres:). Kuju valmis 1991 aastal ja selle autoriks on skulptor Kalju Reitel.



Kuna tol päeval rohkem pilte tehtud pole, siis järelikult suundusime otse Kärdlasse. Seekordse õhtusöögi ostsime Selverist kaasa ja mugisime seda, kes hotellitoas telekat vaadates, kes rõdul suveõhtut nautides.