kolmapäev, 28. märts 2012

Lahemaal piltimas



Laupäeval oli jälle võimalus toredate fotohuviliste sõpradega kokku saada. Seekordseks sihiks oli Lahemaa Rahvuspark, kohtumispaigaks sai valitud Valgejõel asuv Nõmmeveski. Vaatamata sellele, et ilm oli sompus ning sajune, kogunes meid üsna kenake hulk - 15. Eriti vahva oli, et ka seekord liitus meiega uusi inimesi. Peab vist ära märkima, et tulijaid oli nii Pärnu kandist, Rakverest, Harjumaalt kui Tallinnast ja isegi üle lahe Soomemaalt :)

Kõigepealt sai jäädvustatud Nõmmeveski juga koos kõigega, mis seal ümbruses pilku köitis. Mõned killud ka siia.


  





Sealt leidsin ka looduskaitse all oleva mets-kuukressi.


 






















 

Edasi viis tee meid Loobu jõel asuvale Joaveski joale. Seal näitas kevadine vesi oma jõudu, kangutades kaasa jääkamakaid ja laiutades üle kallaste. 




See kaader sündis rippsilda ületades :)


Tähelepanu köitis ka üks kivi, millelt võis leida huvitavaid seenelisi. Kahjuks tuvastamisega jään siin jänni.


VARBAD ÕIELI

Ilm kippus ikka väga vihmaseks ja otsustasime end kuskil kuivatada-soojendada ning ka keha kinnitada. Kuna usinamad olid juba eeltöö ära teinud, siis pikalt aru pidamata seadsime autoninad Lahemaa 'Kohvikannu' poole. Julgen seda kohta kõigile soovitada - sõbralik pererahvas, maitsvad road... no mida sa hing veel ihkad :)

Järgmiseks sihiks valisime Altja. Neeme tipus olevad paadi- ja võrgukuurid ning Altja titekivi tuli ju üle vaadata ja kaamerasilmaga jäädvustada. 
Kohe parkimisplatsi läheduses tervitas meid Altja kõrts, mille uksed kahjuks suletud olid. Kõrtsihoone kinnistes aknaluukides kurvastasid nutupisarais südamed.


Jalutuskäigul neeme tippu kõitis tähelepanu Toomarahva turismitalu vahva samblahabemikega kaetud toigasaed. 

 

Ja sealt ta paistiski - Altja neeme tipp koos võrgukuuride ning kalamehi ootavate paatidega ja


Titekivi ning muidu toredate kividega :) Muide, legendi järgi pärinevad selle kivi alt kõik Altja lapsed.






Ja edasi Jumindale. Enne poolsaarele jõudmist oli teel väike vahepeatus. Toimus välk-workshop puude pildistamises. Ehk siis nö säritamise ajal kaamera liigutamises. Polnudki varem teadlikult midagi sellist teinud ja ausalt öeldes peaks veel harjutama :))



Jumindale jõudes ootas meid kõva tuul ja pimenev taevas. Tänu sombusele ilmale ei õnnestunud meil seekord päikeseloojangut pildistada. Aga eks neid ole juba tehtud küll :) Üks sinine loojang siiski...


Proovisime siis pika säriga pilte ja saime vahvaid kaadreid astraalkehadega. Igaüks proovis miskit põnevat kuni järsku tuli kellegil idee valgusmaalingut teha. Mobiiltelefoni valgus sobis selleks suurepäraselt ja maalijatel ideedest puudu ei tulnud. Päev lõppeski naeru ja naljaga valguskujundeid jäädvustades. 

Liblikas
Lendpõrsas
Picassolik naise portree




Siil ratastel





esmaspäev, 19. märts 2012

...

Kunagi NL ajal sai käidud võistluste eelses treeninglaagris, mis toimus Almatõs (siis nimetati seda Kasahstani (Kazakhstan) tolleaegset pealinna Alma-Ata'ks). Ühel pühapäevasel päeval organiseeriti meile kõigile väljasõit Almatõ lähistel asuva, nime ei mäleta, järve äärde. Meie laagriseltskonnas oli noori üle tollase NL ja muidugi kasutasid kõik aega ka järves ujumiseks. Mäletan, et armeenlastes tekitas üldist hämmastust asjaolu, et meie eestlased, kes me elame mereäärses riigis, ei oskagi eriti ujuda.

Tõsi ta oli, osadel meist oli ujumisoskus väga algeline. Rohkem selline kaelani vees sulistamine.


Kui oma ujumisoskusest napib, siis lapsevanemana on ju väga mõistlik panna oma järglane ujumiskursustele. Kasuks tuleb muidugi temapoolne soov peale sulistamise ka midagi õppida ja miks mitte hiljem treeningutega jätkata.

Tahtes iga hinna eest parimat saavutada ja selle nimel kõvasti tööd tehes ei jää ka oodatud tulemused saamata. Keda see ei innustaks rohkem pingutama?


Sport aga on kord juba selline, et seal on nii tõuse kui mõõne. Eriti võistlustel, kus õhus on pingeid ja iga hinna eest võita tahtmist, võib närv üles öelda ja ebaõnnestumine kurvaks teha
.


Ja kui ei lähe nii nagu hing ihkas, küll siis on hea, kui sul on sõbrad kes sind lohutavad.
Ning küll järgmine kord läheb paremini. ;)


Küll on ikka hea tunne kui sinu tulemus on medalit väärt!




































teisipäev, 6. märts 2012

Lemmiklooma aeg!

Kas te teate, kuidas on inglise keeles 'merisiga'. Teate? Tubli! Mina ei teadnud (või ei mäletanud enam...?). Aga õnneks on mul siin üks kolmandas klassis käiv neiu, tänu kelle kooliprogrammile on selle loomakese inglise keelne nimetus minulgi nüüd teada - Guinea pig  :)
Võiks justkui arvata, et pärinevad Guineast... aga võta näpust, merisead elavad looduslikult hoopis Lõuna-Ameerika Andide kuivades orgudes.
Milleks kõik see jutt ja veel koduloomast? Aga vot sellepärast, et meil elab nüüd, pea poolteist kuud, selline lahe Abessiinia tõugu merisea preili Minni. Ja mis lemmiklooma pidaja ma ikka oleks, kui temast pilte ei teeks. See on ju kõigi jaoks lausa kohustuslik, nii söögi alla kui söögi peale, paremalt ja vasakult, ülevalt ja alt jne.jne.
Siit siis mõned pildid, mis enam-vähem välja tulid. Sest vastupidiselt minu ootustele ei suvatsenud see väike loomake kenasti kaadrisse vaadata.





















Üks pilt ka sõpradest... kiire klõps enne notsiku plehku panekut. Minnile  nimelt meeldib igale poole pugeda, antud juhul siis kadus ta perenaise 'krae vahele'.



reede, 2. märts 2012

Talverõõmud

Mööda sai see mõnusalt pikk ja pidulik nädalavahetus.
24.veebruaril ilmus meie õuele, otse lipumasti kõrvale üks lustlik lumememme proua, õlal toetumas kast lumebeebiga. Kahju, et lipumast nii kõrge on, mistõttu ei saanud pildile uhket vaatepilti memmest koos sini-must-valge trikolooriga. Tean-tean, oleks võinud teha panoraamfoto... kuid selle peale tulin ma alles järgmisel päeval, kui lipp juba kapis uut pidupäeva ootamas:) Hea, et memmegi taipasin enne päikeseloojangut jäädvustada.


Kuna päike suvatseb end tavaliselt näidata vaid argipäeviti, siis seekord läks õnneks ja vaatamata vingele tuulele, kupatasin ma ka teised oma egoistlikust soovist lähtudes õue. Plaan oli teha mõned talvepildid. Nii me siis läksime, kes sooviga pildistada, kes kelgutada :). 
Esmalt siis väike tiir Rohuneeme tippu mere äärde. Peab tõdema, et oli ikka külm tuul küll ning kaua me seal vastu ei pidanud. Kes siiski tegi rannanõlvalt mõned pikemad liud,


kes mõne klõpsu jääle pritsivatest laineharjadest ja muust silma hakanust ... lumme kukkunud oksakesest, jäälõvist...





Edasi viis tee Viimsi mõisa parki (tuntud ka kui Laidoneri park), kus on kõrgem kelgumägi koos jäärajaga, millest alla laskmiseks (nagu mulle puust ja punaseks selgeks tehti) pole kelku vajagi :)



Järgmisel päeval avanes võimalus aias söövaid linde pildistada. Tegelikult ei olnud see mul üldse plaanis, kuid kuidas sa jätad võimalust kasutamata, kui nad toidulauale lausa parves kohale lendavad. 
Kuna karta oli, et pikalt nad pidama ei jää, siis ei hakanud ma õue minemisele aega raiskama. Avasin katuseakna ja püüdsin linde sealt kaudu jäädvustada. Arvate, et see oli kerge? Vastupidi! Nii kui aken lahti läks ja mingi toru end sealt välja suunas, kadus lumele laskunud linnuparv kõrgele kase otsa. Passisin kannatlikult, trotsides tuppa puhuvat külma tuult ja sain lõpuks mõned oma selle talve esimesed koduaia linnupildid :) Asi seegi;) 
See roheline linnuke siis rohevint ja punase pealaega peaks olema urvalind.