Reede, 27. aprill 2012

Kevadised õied

Kasutades ära eilset päikeselist õhtut läksin välja, et teha mõned pildid kevadlilledest. Nojah, ega ma nüüd aiast kaugemale ei saanud, seega piirdusid mu pildid kodustatud kevadlilledega. Aga alustuseks asi seegi :) Eelmisest  aastast polnud mul neidki... kuidagi mõtetu tundus igal aastal ühte ja sama asja jäädvustada. Nüüd aga tulid mul meelde ühe hea tuttava tookord lasutud sõnad, et pildistada tasub igal aastal, näed ju asju igakord erinevalt ja kogemusi peaks ka juures olema. Hmm, peaks.... jah...?

Nii ma siis roomasin seal märjal murul ja porisel peenral. Abiks suur ja uhkelt roosa osturalli kilekott, millele sai siis vajadusel toetuda. Naabritele avanes kindlasti väga koomiline vaatepilt aga eks nad ole juba harjunud... :)

Ja mida ma leidsin... mõned märtsikellukesed. Märtsi... huvitav, kas nad siis ei tea, et märts on ammu läbi ja kohe aprillgi?



Siis siniliiliad, ehk sillad. Neid kohe kahte sorti. Üks see tavaline sinine, mis võib aias lausa umbrohuks muutuda ja teine, see heledam harilik puškiinia. Alles pilte üles laadides panin tähele ka pisikest boonust sellel tibatillukese ämbliku näol:)

 


Loomulikult ei saa üle ega ümber krookustest. Mingid helelillad õied vaaguvad viimaseid päevi hinge, seega polnud neid mõtet pildistada. Tean, et kusagil on ka kollased krookused, kuid neid ma üles ei leidnudki. Ehk pole veel õisi avanud? See-eest laiutavad valged ja mõned tumelillad õiekesed.

 
Onju, igas korralikus aias peab olema ka mõni kodustatud sinilill. Ausalt öeldes ei teagi ma kuidas nad meie aeda said, igatahes 'enne minu aega'. :) Ja kui metsa all pidavat sinililled juba õitsema, siis mina leidsin aiast vaid paar pisikest punga... Ning värv pole kas see sinine... Siin ta siis on, pisut häbelik ja peidab end.



Ja lõpetuseks veel üks vahva nartsiss. On teine selline madalake, maksimaalselt paarikümne sentimeetri pikkune, toreda pusalise õiega. Uurisin veidi netist ja tuvastasin, et ta nimi on nartsiss 'Rip Van Winkle'. Muide, kui õis avaneb, siis on ta peaaegu nagu pallike.




HDR

Eelmisel laupäeval proovisin elus esimest korda pildistada HDR-s. Paras nikerdamine oli :) Kahjuks ei vedanud seekord ka ilmaga - hommik oli sombune ja pilves, seega korralikud valguse-varju-värvi kontrastid jäid ära. Kuid midagi ehk ikka tuli...
Üks pilt siis meie kohalikust mõisahoonest.



Teise asjana sai Viimsi mõisapargis proovitud pildistada nö HDR panoraami.


Ja lõpetuseks üks HDR koos kummitusega :)


Kolmapäev, 11. aprill 2012

Ladvaõunad

Lindude teema jätkuks....
Eile õhtul nägin aias maapinnal kössitavat härra leevikest. Haarasin kohe fotoka, et teda teise korruse aknast pildistada, kuid kuna linnuke püsis paigal, siis otsustasin minna välja terassile. Minu sealoleku ajal vaatas leevike vaid korra mu poole ja nokkis aeg-ajalt lund edasi. Kuna linnuke tundus väga julge olevat, liikusin talle lähemale... nii ca 2 meetri kaugusele. Leevike ei teinud teist nägugi, nokkis lund ja vaatas aeg-ajalt laisalt minu poole.


Mingil hetkel sai tal vist modelliks olemisest villand, mõned laisad tiivalöögid ja juba maanduski samas seisva ploomipuu oksale, demonstratiivselt mulle selga keerates. Püüdsin puu all liikudes teda ka külgvaates tabada, kuid leevikese isand liikus koos minuga - ikka selg minu poole. Ühel hetkel vaatas ta siis korraks üle õla ja lendas kõrgemale oksale.


Seal poseeris ta veidi viisakalt ja siis vurr... läinud oligi.


 Ei tea, kas eeskuju on nakkav, sest samas toimetas rahulikult ka üks siisike - mind nagu poleks olemaski olnud :)






Teisipäev, 10. aprill 2012

Mis on linnukesel muret...

1.aprill... justkui aprillinalja tehes tulid lumi ja tuisk tagasi. Maa, mis vahepeal jõudis lumest puhtaks sulada ja ka veidi taheneda, oli taas valge tekiga kaetud.


Linnud, kes vahepeal oma toidulauda harvade külaskäikudega rõõmustasid, olid jälle platsis. Tundus, et meie kohalikes poodides oli kõige minevam kaup linnutoit, eriti seemned, mis kõikjalt otsa said.


Kuna aias sebis igasuguseid vahvaid sulelisi, siis ei saanud ma jätta kasutamata võimalust nende jäädvustamiseks. Tõstsin statiivi terassile, võimalikult lindude toidukoha lähedale, seadsin sellele kaamera ning jäin ootele. Kaua ei pidanudki külmetama... juba olid esimesed julged kohal. Samas, minu toimetamisest ei lasknud end häirida üks urvalinnuke, kes oksal rahulikult edasi tukkus.


Kui varem olen täheldanud, et rohevindid on üldiselt väga riiakad linnud, kes karjakaupa toidulauale laskuvad ja teisi minema peletavad, siis seekord passis üksainuke rohevint oksal, samal ajal kui siisike, arvatavalt isane, oli rasvapalli vallutanud ja kõiki teisi huvilisi tigedalt minema peletas.


Siit mõned rahulikumad siisikesed ka, kes end okstel kössitades soojas püüdsid hoida... need heledamad peaksid olema emased... ja see kollase kurgualusega siis vast isane...


Eriti lahedad ja ütlemata julged olid aga urvalinnud. Kes tukkus oksal, kes sebis maas teri otsides. See oksal istuja tegeles vahepeal enda sügamisega:)















Vahepeal ilmus seltskonda põldvarblane, kes jälgis ümberringi toimuvat ilmse huviga :)


Ja muidugi ei puudunud kirjust seltskonnast ka tihased. Ainuke, kes neist hetke vaikselt oksal püsis oli sinitihane.


Järsku märkasin okste vahelt metsvinti. Istus teine kössakil ja jälgis toimuvat eemalt, kuid toidulauale ei liginenud.


Lõpetuseks siit veel üks, loodetavalt viimane, meenutus aprilli esimese nädala jääst ja lumest.