Kevadised õied

Kasutades ära eilset päikeselist õhtut läksin välja, et teha mõned pildid kevadlilledest. Nojah, ega ma nüüd aiast kaugemale ei saanud, seega piirdusid mu pildid kodustatud kevadlilledega. Aga alustuseks asi seegi :) Eelmisest  aastast polnud mul neidki... kuidagi mõtetu tundus igal aastal ühte ja sama asja jäädvustada. Nüüd aga tulid mul meelde ühe hea tuttava tookord lasutud sõnad, et pildistada tasub igal aastal, näed ju asju igakord erinevalt ja kogemusi peaks ka juures olema. Hmm, peaks.... jah...?

Nii ma siis roomasin seal märjal murul ja porisel peenral. Abiks suur ja uhkelt roosa osturalli kilekott, millele sai siis vajadusel toetuda. Naabritele avanes kindlasti väga koomiline vaatepilt aga eks nad ole juba harjunud... :)

Ja mida ma leidsin... mõned märtsikellukesed. Märtsi... huvitav, kas nad siis ei tea, et märts on ammu läbi ja kohe aprillgi?

Siis siniliiliad, ehk sillad. Neid kohe kahte sorti. Üks see tavaline sinine, mis võib aias lausa umbrohuks muutuda ja teine, see heledam harilik puškiinia. Alles pilte üles laadides panin tähele ka pisikest boonust sellel tibatillukese ämbliku näol:)

 

Loomulikult ei saa üle ega ümber krookustest. Mingid helelillad õied vaaguvad viimaseid päevi hinge, seega polnud neid mõtet pildistada. Tean, et kusagil on ka kollased krookused, kuid neid ma üles ei leidnudki. Ehk pole veel õisi avanud? See-eest laiutavad valged ja mõned tumelillad õiekesed.

 

Onju, igas korralikus aias peab olema ka mõni kodustatud sinilill. Ausalt öeldes ei teagi ma kuidas nad meie aeda said, igatahes 'enne minu aega'. :) Ja kui metsa all pidavat sinililled juba õitsema, siis mina leidsin aiast vaid paar pisikest punga... Ning värv pole kas see sinine... Siin ta siis on, pisut häbelik ja peidab end.

Ja lõpetuseks veel üks vahva nartsiss. On teine selline madalake, maksimaalselt paarikümne sentimeetri pikkune, toreda pusalise õiega. Uurisin veidi netist ja tuvastasin, et ta nimi on nartsiss 'Rip Van Winkle'. Muide, kui õis avaneb, siis on ta peaaegu nagu pallike.