Pühapäev, 30. detsember 2012

Jäine



Täna, aasta eelviimasel päeval, on seda postitust kuidagi imelik kirjutada... pildid on külmast ja kargest ilmast, samas kui hetkel hoopis vihm vastu aknaklaase peksab. Välja ei taha kohe vaadatagi. Aga jah, lõpetame selle aasta siis jäiste piltidega. 

Oli üks nendest päevadest, kus vahepeal sulatas ja siis jälle külmetas. Lumi muutus raskeks ja veepiisad külmusid. 



Kasvuhoone klaasidele olid tekkinud toredad jäälilled 

 
ja põnevad mustrid jäälilledest ning mööda klaasi alla valgunud ja tee peal külmunud veeniredest.
Alles fotosid arvutis vaadates märkasin sellel kujul helesinist silma ja kangesti seakõrva meenutavat kõrva :)


Jääga oli kattunud ka pesunöör ja sealt kohe-kohe alla kukkuma hakanud veepiisad


ning pungad puudel olid endale jäise teki ümber mässinud.



Neljapäev, 27. detsember 2012

Siis kui jõulupühad olid



 







No nii, selleks aastaks on siis suur sagimine ja pühadeks ettevalmistuste tegemine läbi. Läbi said ka jõulupühad ise ja jäänud on veel mõned argisemad päevad ning mõned puhkepäevad enne aastalõpu suurt viimast pauku :)


Nagu juba tavaks saanud, nii ka seekord, käisime jõululaupäeval kogu suure perega Tallinnas Harjumäe uisuväljakul. Tunnike uisusõitu, trotsides seekordset vinget tuult, mis ninad ja põsed punaseks tegi ning nii mõnelgi nina tilkuma võttis.


Siis seal samas kohvikus soojenduseks kuum glögi


ja võiski sammud, nagu ikka tavaks olnud, Raekoja platsi suunas seada. Väike tiir sealsete putkade vahel ja kiiruga autodesse tagasi. Eks ikka külma tuule eest varju ja sooja.


Seekord veetsime jõuluõhtut väikese neiu vanaema-vanaisa juures. Meil on nii välja kujunenud, et igal aastal järgemööda on see kellegi juures. Kuna meid on neli peret, siis nii ta ringleb....
Kõhud head-paremat täis mugitud oodati ärevalt Jõuluvana. Enne veel käis suur luuletuste kordamine. Ja siis ta tuligi, luuletused-laulud sai kingipaki vastu vahetatud ja Jõulumees uute laste juurde saadetud.










































Ülejäänud õhtupoolik möödus lõbusalt ning peagi oli käes aeg kojusõiduks. 

Järgmisel õhtul olime kodus. Süütasime kõikjal küünlad, katsime pidulaua ja tundsime end lihtsalt mõnusalt :)








Esmaspäev, 17. detsember 2012

Nipet-näpet


Vahelduseks veidi teistsuguseid pilte ka...

Juhtus nii, et ühe ürituse jaoks oli vaja teha särtsakaid sinist värvi prosse. Täitsa mõnus oli üle pika aja käia mööda kangapoode ja otsida erinevast materjalist, kuid sama värvi riidetükke. No muidugi pärleid ja litreid ja muid vidinaid sinna juurde :) Ning kuna mul puudub igasugune kannatus, et valmistada masstoodanguna ühesuguseid asju, siis said kõik prossid isesugused. Oli see vast üks lõbus tegemine :) Kahjuks ei taibanud ma aga neid kõiki õigel ajal üles pildistada ja nii said pildile vaid kaks, need mida me ise väikese neiuga kandisme. 




Järgmisena võtsin käsile veidi praktilisemad iluvidinad. Pime aeg lähenemas ja mis võiks sel ajal veel kasulikum olla kui üks helkur-pross. Kinnita seda siis mantli hõlmale, mütsile või koti külge. Tõdesin rõõmuga, et ma polnud minetanud oma kooliajal kinnistatud oskuseid :)  Ja mis kõige toredam, siit sain vahva kingiidee, mille kohe praktikasse rakendasin ;) No ja nendega juhtus sama lugu... pildile kõik ei pääsenudki :D




Kui nüüd päris aus olla, siis need olid mul üle pika-pika-pika... aja esimesed käsitööesemed, mida teinud olen (no siia alla ei kuulu hädavajalike kardinate õmblemine ja muu nipet-näpet parandustööd). Siinjuures ei hakka ma mainimagi, et kunagi sai kõrgkoolis omandatud kunsti- ja käsitööõpetaja eriala...

Tänan, et lugesid minu postitust. Kuna antud esemete puhul on tegemist autoritööga, siis palun seda ideed mitte kasutada kasu saamise eesmärgil.









Teisipäev, 4. detsember 2012

Tallinna Teletorn

Oi, ma olen laisaks läinud. Nii pikka aega pole siia midagi postitanud. Võtsin end nüüd siis lõpuks kätte, sorteerisin natuke oma pilditagavara ja leidsin sealt mõned mis tehtud novembri alguses, siis kui sai teletorni külastatud. Polegi neid teile veel näidanud :)

Niisiis, tol päeval oli meil küll hoopis üks teine üritus, nimelt neiukesel olid võistlused ja teel koju arvas ta, et võikisme lõpuks ometi ka Teletorni minna. No küll on hea, et see ehitis meile just koduteele jääb :) Sõitsimegi sinna, ise kartes, et rahvahordid on torni vallutanud ja meil tuleb seal veel tükk aega oodata enne kui ülesse pääseme. Ette rutates olgu öeldud, et kartus oli asjatu.

Selline ta siis on, parkla poolt vaadates. Tuttav, mis?


Ukseni viis osaliselt klaasist varikatus. Ei teagi miks, kuid mulle see imponeeris, kohe pidin selle kaadrisse saama :)


All korrusel, fuajees siis, sai oma ülerõivad panna garderoobi, osta piletid ja soovi korral ka suveniire. Meie jätsime suveniiride uudistamise pärastiseks ja liikusime maja sisemuse poole

Liftini jõudmiseks pidi mööda treppe veel korruse jagu ülespoole minema. Seal köitsid mu tähelepanu vahvad lambid, mis astmete kohal laes rippusid. Kui nüüd päris aus olla, siis selliseid pea alaspidi rippuvaid mehikesi oli ka esimesel korrusel :)


Liftid asusid keset korrust ja usteni jõudmiseks pidi ümber nende ringi tegema. Ehk siis mõnda aega järjekorras seisma. Samal ajal sai seintel Teletorni ajalooga seotud fotosid ja infotahvleid lugeda.


No nii, lõpuks jõudsime siis meiegi sinna 21.korrusele. Hetke valitses väike segadus, sest ei teadnud, kust otsast nüüd alustada. Aga... kui on tegu mingi tehnoloogilis asjaga, siis on just lapsed need, kes õige tee kätte näitavad. Nii kaua kui mina seal veel ringi vaatasin oli neiuke juba nende suurte ekraanide juures uudistamas.


Põnevad vidinad, mis end kuvariga sinu poole keerasid, nii et võisid seda ka mõnusalt pehmel tumbal külitades vaadata. Hästi vahvad ja palju uudistajaid ligi tõmbavad olid põrandas olevad klaasiga kaetud augud. Seal seistes nägi all olevat maapinda. Kahjuks pole mul sellest ühtegi eksponeerimise kõlbulikku kaadrit :) 
Ja ilmaga meil vedas. Oli selge ja veidi päikestki nii, et akendest avanev vaade oli suurepärane :)


Ennist liftist välja astudes lõi ninna mõnus küpsetuslõhn. Ring saalile peale tehtud ronisime mööda valgeid treppe korruse jagu kõrgemale kohvikusse. Seal oli eraldatud ka üks imeväike osa, mida siis restoraniks nimetati ja kus kelnerid ringi kõndisid. Kohvik oli täiesti tavaline... küpsetised aga olid maitsvad, kohvi korralik ja kohvitassid hästi huvitavad. Samas on ka väliterass, mis praegu oli suletud, kuid soojal ajal võib seal küll mõnus olla :) Kujutage end ette 170 meetri kõrgusel väljas istumas :)


Kohviku (nad ise nimetavad seda peenelt brasserieks) laevalgustid olid hästi põnevad, mõned suuremad, teised väiksemad.  


Kuna ma olen Teletornis käinud ka enne remonti ja külastanud sealset restorani-kohvikut, siis praegust tolleaegsega võrrelda küll ei anna. Hea küll, siis oli nõuka-aeg ja interjöör hoopis teistsugune. Kuid siis oli seal ikkagi miski feeling. Nüüd aga... no ma ei tea... Ning see ei olnud ainult minu arvamus... Aga eks vast rahvast meelitabki kohale rohkem see vaade ja üritused, mida Teletornis korraldatakse.

Ja oligi kõik. Valjuhääldist ka muudkui korrutati, et külastusaeg on üks tund ja palutakse sellest kinni pidada. Olime siis kuulekad kodanikud. Tegime veel 21. korrusel ühe tiiru, imetlesime kaunist vaadet ja sõitsime alla 1. korrusele. Muide, lift liigub nii kiiresti, et kõrvad lööb lukku.

Ja suveniire uudistasime ka. Ning tühjade kätega ära ei läinud :) Neiuke lunis endale teletorni teemalised kõrvarõngad, vahvad väikesed mehikesed :) Teate ju küll kuidas issid sulavad kui tütreke vaatab neid pilguga - 'glaza takije dobrõje, dobrõje' :))

Siit veel üks pilt esimese korruse fuajeest.


Et kas ma läheksin tagasi? Jah, ühe korra kindlasti ja siis juba suvisel ajal, et saaks seal kõrgel väliterassil istuda ja kohvi nautida. Ja kuna tookord jäi see 3D kino vaatamata, siis seda tahaks ka näha :)






Laupäev, 10. november 2012

Ida-Virumaal

Usun, et igal eestimaalasel on selgelt veel meeles selle aasta oktoobrikuu viimane nädalavahetus, mil reedel algas suur lumesadu, tekitades kõikjale kaose. Just selle nädalavahetuse laupäevale oli meie vahva fotohuviliste seltskond plaaninud oma järjekordse ühise sügisese pildiretke, seekord siis Ida-Virumaale. Kuid tänu ootamatult maha sadanud lumele ja autode talvepapude puudumisele jäi kahjuks osa seltskonnast seekord tulemata. Ülejäänud aga, kes Tartu, kes Märjamaa ja kes Tallinna kandist, võtsid suuna Saka mõisa poole. 

Hommikune sõit oli ilus, vaatamata meie kartusele oli ilm suurepärane ja loomulikult tuli teel teha mõned peatused, et esimest lund jäädvustada :)




Kogunesime Saka mõisa parklas, vahetasime tere-kallid ja tegime tutvust uute tulijatega (nii vahva, et pea iga kord keegi uus huviline meie seltskonnaga liitub), et siis juba üheskoos suunduda seal samas oleva Kivisilla joa poole.



Joa juures olev taimestik oli ehmatusest tardunud jäisesse rüüsse, sama oli juhtunud ka puuokstega. Siit siis mõned stiilinäited :)



Edasi viis teekond Sompa külla. Juba sissesõidul torkas silma, et kõik majad on justkui ühest vormist valatud. Nii sarnased, isegi värvitoonilt ... Ainukesed erinevused olidki vast uste värvis ja vormis ning selles, kas ukse kohal on ka varikatus ja kui on, siis missugune...


Parkisime autod ja tegime seal väikese tiiru. Külastasime ka Sompa kauplust, kus nii mõnigi meist oma rahakotti tühjendas. Elevust tekitas, et sealne pood oli nö letipoot. Müüjaproua oli kena ja lahke inimene ning suhtles meiega ilusas eesti keeles.
 

Seekordse väljasõidu korraldaja Katrin oli meid eelnevalt hirmutanud õudusjuttudega sellest, kuidas Sopas peksa võib saada ja asjadest ilma jääda... uhh, kuid õnneks läks :) Otsest huvi meie vastu seal küll üles ei näidatud. Peale ühe toreda proua, kes meid kohaliku elu-oluga kurssi viis ja kelle käest ka kuulsime, et nende 3,2 meetrised korterid on siiani kütmata...  

Niisiis, luusisime seal ringi ja igaüks jäädvustas seda, mis silma hakkas. Hiljem selgus, et paljudel juhtudel märkasime ühtesid ja samu asju :)

Siit ühed kuuri servas päikese käes peesitavad 'aiatoolid'.
 

Ühte hoovi kiigates sai tõdetud, et laupäev on pesupäev (palun lugeda rõhuga sõnal 'on')
 

Oli ka selliseid kahe pika korstnaga lahedaid maju


Üks hoone, mis juba kaugele silma paistis oli kohalik klubi - A.M.Gorki nimeline. 


Minu pilku köitsid aga aknad... neid oli seal igasuguseid. No näiteks aken trendika rooma rõduga ning pitsilise õhuaknaga. Või siis pilt majast, millel oli lausa kolm erinevat akent... üks moodsa plastraamiga, teine vana rohelise puitraamiga ja kolmas hoopis raamitu...  

















Tegelikult läksime me ju sügist pildistama... vähemalt oli selline mõte enne kui lumi maha tuli. Nüüd aga saime kaks ühes - sügist ja talve.


Üheks meie meelisobjektiks kujunesid värvilised puulehed, mis valgele lumele langenud olid. Sai neid jäädvustatud nii- ja naamoodi :)



Lõpetuseks veel killukesi Sompa elust.


Kohalikud prouad uudiseid vahetamas


ja kolimisauto Sompa moodi. Oi-oi, koorem läheb ümber!


Sompa nähtud liikusime edasi Sillamäele. Seal külastasime tänaval püsti pandud turgu ning käisime mere ääres.



Lumi tuli tõesti ootamatult, siin oli kohe eriliselt palju kollast lehesära.









Jaluatsime kohalikul Mere puiesteel, kus kõik pingid olid vahva paksu lumekihi all,


suhtlesime kohaliku kassiga, kes vist lootis meie käest midagi head ja paremat nosimiseks saada, kuid kahjuks pidi pettuma...


Ja otse loomulikult tuli üle vaadata ka sealsed uhked trepid.



Kuna käisime Sillamäel ka söömas, siis kippus ajapuudus meid kimbutama. Soovisime ju enne pimedat veel Toila Oru parki ja randa jõuda. Ega's midagi, autodele hääled sisse ja Toila poole teele.

Ma ei teagi, olin vist ainuke seltskonnas, kes pole kordagi varem sealkandis käinud. Seepärast oli kõik minu jaoks uus ja huvitav.

Ja nüüd siis Toila Oru parki... Selline kaunis allee, kõnnid lumes, oksad kuldamas su pea kohal :)


Tee viis endise Oru lossi asukohani, kus esimese Eesti Vabariigi ajal asus presidendi suveresidents. Jah, kui seda sõda poleks olnud, oleks siin vast endiselt kõrgunud see uhke hoone... Soovitan lugeda neid linke, eriti esimest, sealt näeb, milline uhkus siin kunagi asus.


Missugune kaunis vaade siit ülalt avanes nii merele kui alla jõe äärde laskuvatele terassidele.


Läksime siis meiegi mööda treppe terassidele ja edasi alla jõe äärde. Sealt leidsime ka tiigid, mis olid täis kauneid peegeldusi.


Selgus, et olime mere äärde jõudmiseks valinud pikema tee, tänu millele nägime ära kõik selle uhke astmelise ehitise.

Randa jõudes võttis meid vastu helesinise-roosakirju taevas ja meri. Päike oli loojumas ja kuu juba taevas :) Hämardus...


 

Tagasi läksime aga teist kaudu ning tegime peatuse Pühajõe sillal, pildistamaks jõe suuet ja seal olevaid paate. 

Üks vahva päev toreda seltskonnaga oli just otsa saanud...