Ida-Virumaal

Usun, et igal eestimaalasel on selgelt veel meeles selle aasta oktoobrikuu viimane nädalavahetus, mil reedel algas suur lumesadu, tekitades kõikjale kaose. Just selle nädalavahetuse laupäevale oli meie vahva fotohuviliste seltskond plaaninud oma järjekordse ühise sügisese pildiretke, seekord siis Ida-Virumaale. Kuid tänu ootamatult maha sadanud lumele ja autode talvepapude puudumisele jäi kahjuks osa seltskonnast seekord tulemata. Ülejäänud aga, kes Tartu, kes Märjamaa ja kes Tallinna kandist, võtsid suuna Saka mõisa poole. 

Hommikune sõit oli ilus, vaatamata meie kartusele oli ilm suurepärane ja loomulikult tuli teel teha mõned peatused, et esimest lund jäädvustada :)

Kogunesime Saka mõisa parklas, vahetasime tere-kallid ja tegime tutvust uute tulijatega (nii vahva, et pea iga kord keegi uus huviline meie seltskonnaga liitub), et siis juba üheskoos suunduda seal samas oleva Kivisilla joa poole.

Joa juures olev taimestik oli ehmatusest tardunud jäisesse rüüsse, sama oli juhtunud ka puuokstega. Siit siis mõned stiilinäited :)

Edasi viis teekond Sompa külla. Juba sissesõidul torkas silma, et kõik majad on justkui ühest vormist valatud. Nii sarnased, isegi värvitoonilt ... Ainukesed erinevused olidki vast uste värvis ja vormis ning selles, kas ukse kohal on ka varikatus ja kui on, siis missugune...

Parkisime autod ja tegime seal väikese tiiru. Külastasime ka Sompa kauplust, kus nii mõnigi meist oma rahakotti tühjendas. Elevust tekitas, et sealne pood oli nö letipoot. Müüjaproua oli kena ja lahke inimene ning suhtles meiega ilusas eesti keeles.

 

Seekordse väljasõidu korraldaja Katrin oli meid eelnevalt hirmutanud õudusjuttudega sellest, kuidas Sopas peksa võib saada ja asjadest ilma jääda... uhh, kuid õnneks läks :) Otsest huvi meie vastu seal küll üles ei näidatud. Peale ühe toreda proua, kes meid kohaliku elu-oluga kurssi viis ja kelle käest ka kuulsime, et nende 3,2 meetrised korterid on siiani kütmata...  

Niisiis, luusisime seal ringi ja igaüks jäädvustas seda, mis silma hakkas. Hiljem selgus, et paljudel juhtudel märkasime ühtesid ja samu asju :)

Siit ühed kuuri servas päikese käes peesitavad 'aiatoolid'.
 

Ühte hoovi kiigates sai tõdetud, et laupäev on pesupäev (palun lugeda rõhuga sõnal 'on')
 

Oli ka selliseid kahe pika korstnaga lahedaid maju

Üks hoone, mis juba kaugele silma paistis oli kohalik klubi - A.M.Gorki nimeline. 

Minu pilku köitsid aga aknad... neid oli seal igasuguseid. No näiteks aken trendika rooma rõduga ning pitsilise õhuaknaga. Või siis pilt majast, millel oli lausa kolm erinevat akent... üks moodsa plastraamiga, teine vana rohelise puitraamiga ja kolmas hoopis raamitu...  

Tegelikult läksime me ju sügist pildistama... vähemalt oli selline mõte enne kui lumi maha tuli. Nüüd aga saime kaks ühes - sügist ja talve.

Üheks meie meelisobjektiks kujunesid värvilised puulehed, mis valgele lumele langenud olid. Sai neid jäädvustatud nii- ja naamoodi :)

Lõpetuseks veel killukesi Sompa elust.

Kohalikud prouad uudiseid vahetamas

ja kolimisauto Sompa moodi. Oi-oi, koorem läheb ümber!

Sompa nähtud liikusime edasi Sillamäele. Seal külastasime tänaval püsti pandud turgu ning käisime mere ääres.

Lumi tuli tõesti ootamatult, siin oli kohe eriliselt palju kollast lehesära.

Jaluatsime kohalikul Mere puiesteel, kus kõik pingid olid vahva paksu lumekihi all,

suhtlesime kohaliku kassiga, kes vist lootis meie käest midagi head ja paremat nosimiseks saada, kuid kahjuks pidi pettuma...

Ja otse loomulikult tuli üle vaadata ka sealsed uhked trepid.

Kuna käisime Sillamäel ka söömas, siis kippus ajapuudus meid kimbutama. Soovisime ju enne pimedat veel Toila Oru parki ja randa jõuda. Ega's midagi, autodele hääled sisse ja Toila poole teele.

Ma ei teagi, olin vist ainuke seltskonnas, kes pole kordagi varem sealkandis käinud. Seepärast oli kõik minu jaoks uus ja huvitav.

Ja nüüd siis Toila Oru parki... Selline kaunis allee, kõnnid lumes, oksad kuldamas su pea kohal :)

Tee viis endise Oru lossi asukohani, kus esimese Eesti Vabariigi ajal asus presidendi suveresidents. Jah, kui seda sõda poleks olnud, oleks siin vast endiselt kõrgunud see uhke hoone... Soovitan lugeda neid linke, eriti esimest, sealt näeb, milline uhkus siin kunagi asus.

Missugune kaunis vaade siit ülalt avanes nii merele kui alla jõe äärde laskuvatele terassidele.

Läksime siis meiegi mööda treppe terassidele ja edasi alla jõe äärde. Sealt leidsime ka tiigid, mis olid täis kauneid peegeldusi.

Selgus, et olime mere äärde jõudmiseks valinud pikema tee, tänu millele nägime ära kõik selle uhke astmelise ehitise.

Randa jõudes võttis meid vastu helesinise-roosakirju taevas ja meri. Päike oli loojumas ja kuu juba taevas :) Hämardus...

 

Tagasi läksime aga teist kaudu ning tegime peatuse Pühajõe sillal, pildistamaks jõe suuet ja seal olevaid paate. 

Üks vahva päev toreda seltskonnaga oli just otsa saanud...