...

Kunagi NL ajal sai käidud võistluste eelses treeninglaagris, mis toimus Almatõs (siis nimetati seda Kasahstani (Kazakhstan) tolleaegset pealinna Alma-Ata'ks). Ühel pühapäevasel päeval organiseeriti meile kõigile väljasõit Almatõ lähistel asuva, nime ei mäleta, järve äärde. Meie laagriseltskonnas oli noori üle tollase NL ja muidugi kasutasid kõik aega ka järves ujumiseks. Mäletan, et armeenlastes tekitas üldist hämmastust asjaolu, et meie eestlased, kes me elame mereäärses riigis, ei oskagi eriti ujuda.

Tõsi ta oli, osadel meist oli ujumisoskus väga algeline. Rohkem selline kaelani vees sulistamine.

Kui oma ujumisoskusest napib, siis lapsevanemana on ju väga mõistlik panna oma järglane ujumiskursustele. Kasuks tuleb muidugi temapoolne soov peale sulistamise ka midagi õppida ja miks mitte hiljem treeningutega jätkata.

Tahtes iga hinna eest parimat saavutada ja selle nimel kõvasti tööd tehes ei jää ka oodatud tulemused saamata. Keda see ei innustaks rohkem pingutama?

Sport aga on kord juba selline, et seal on nii tõuse kui mõõne. Eriti võistlustel, kus õhus on pingeid ja iga hinna eest võita tahtmist, võib närv üles öelda ja ebaõnnestumine kurvaks teha

.

Ja kui ei lähe nii nagu hing ihkas, küll siis on hea, kui sul on sõbrad kes sind lohutavad.
Ning küll järgmine kord läheb paremini. ;)

Küll on ikka hea tunne kui sinu tulemus on medalit väärt!