Neljapäev, 14. märts 2013

Talvised rannamõnud


Ühel ilusal päikesepaistelisel laupäeval otsustasime minna jalutama. Ja kuhu mere ääres elavad inimesed ikka jalutavad kui mitte mereranda. Loogiline! Nii ka meie. Väike neiu otsustas, et võtab oma ufo-laua ka kaasa, et issi võiks teda nagu sõidutada... või nii...

Aga enne mereranda jõudmist tuli meil kõndida ühel kõnniteel, mis just sobivalt oli autoteest lumevalliga eraldatud ja kulges veidi allamäge. Siit sai siis tehtud esimene sõit. 



Rõõm randa jõudmisest oli suur ja põnevust palju, sest kohe kindlasti tuli ära proovida kui kaugele mööda jääd ikka minna saab. Kõige pikem ees, väike neiu järel ja mina ohutus kauguses neid takseerimas. No ei taha ju oma kallist fototehnikat ka kohe märjaks teha :)


Vot selline vaade avanes kuskil eemal olevale Tallinna linnale, vaade vastu päikest.


Aitab küll kaugusesse vaatamisest. Merejääl teadupärast peab ikka korralikult oma ninaette vaatama. Mine tea kuhu muidu veel astud. 

Ja nii ma siis, nina vastu maad kõndides, neid seal kohtasingi... tibupere jalutamas. See tagumine tegelane ei mahtunud küll hästi kaadrisse, oli veidi häbelik, kuid esimene seevastu nõudis kogu tähelepanu endale. 


Tegelikult on mere ääres päris vahva. Iial ei te, milline vaatepilt sind siin ootab. Ühel nädalal on kõik jääs, siis jälle lainetab vesi ja mõne aja pärast on taas kõik jääkatte all. Ning põnev on ka see kuidas merevesi kord tõuseb ja siis jälle taandub, tekitades kivide ümber vahvaid mütse ja kraesid, mis siis päikese käes sulades hambuliseks muutuvad.



Ühes kohas olid kaks kivi jääpangaga ühendatud ja seal all võis näha purikatest seina. Piilusin minagi selle alla. Vesi oli siin taandunud ja nii sai kividele võimalikult lähedale minna. Selle 'kardina' pildistamiseks kulus kaasavõetud ufo-laud kenasti ära ja minu püksipõlved jäin nüüd puhtaks :)


Vot sellist vahvat jäämustrit võis seal ka näha:


Ja veel mõned jääpurikad:

Tol ilusal päeval oli rannas päris palju rahvast. Ja loomulikult ei puudunud sealt ka koeraomanikud oma lemmikutega. Oli toredaid suuri kutsasid, kenasti rihma otsas kõndimas, kuid oli ka väikeseid nähvitsaid vabalt ringi jalutamas. Üks selline jäi mulle silma ja nagu alati sellist väikest koera mere ääres kohates, meenub mulle paari aasta tagune juhtum, kus kajakas Pirital ühe taskukoera minema viis.


Kui põsed juba piisavalt punased olid ja sõrmeotsad sooja soovisid, siis tegime ühe pildikese ka 'kõrgelt mäe otsast' ja kodutee võis alata. 

Kui nüüd asi kõik ausalt ära rääkida, siis leidsime rannast ka ühe toreda liumäe, mille keegi oli sinna ehitanud ja mida lapsed rõõmsalt kasutasid. Nii, et ... ka kelgusõidud said tehtud ;)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar