Autoga üle jäise mere

Ma ei tea, kas olen siin kuskil juba maininud, et meil on üks vahva punt fotohuvilisi inimesi, kes on koondunud ühise nimetaja, OO, alla (algustähed kahest sõnast). Seda võib isegi klubiks nimetada. On ju küll neid igasuguseid fotoklubisid... Vot sellesama OO kahel liikmel tekkis ükspäev mõte minna mööda jäärada Vormsi saarele. Minek hõigati välja ja kõik, kes said, võisid täitsa vabalt liituda.

Selgituseks olgu lisatud, et üritus toimus üle-eelmisel laupäeval, et siis 2.märtsil. No mina siin lihtsalt pole varem kirjutamiseks mahti saanud.

Niisiis, kohtusime Katrini, Aivari ja Jüriga Haapsalus Raudteemuuseumi juures.

Kuna juba varahommikul oli selgunud, et ka Vormsile ei pääse, siis võtsime kasutusele varuplaani ja otsustasime läbida Haapsalu-Noarootsi jäätee.

Selline ta siis välja nägi, Haapsalu poolt vaadatuna. Minul oli see esimene kord jääteel olla ja kuna ma sügavat vett kardan, siis natuke kõhe oli ikkagi, mis sest, et autosid muudkui tuli ja läks. Ja mis sest, et kaldad kätte paistsid.

Üle kolme kilomeetri konarlikku teed ja juba me olimegi Noarootsis, Österbys. Peab ütlema, et ilm oli tol päeval küll kena päikeseline, kuid vinge ja külma tuulega.

Seadsime suuna Ramsi poolsaare tippu, et proovida sealtkaudu Vormsile jalutada. Tee peal oli aga palju huvitavaid detaile, mis kindlasti vajasid jäädvustamist.

Kohapeal aga selgus, et jalutuskäik saarele jääb ära, sest vesi oli kaetud lahtiste jääkamakatega. Ja Vormsit võis seekord vaid eemalt vaadata.

Enne ärasõitu poseerisime veel üksteisele nende poolsaare tipus olevate hoonete jäänuste taustal.

Edasiseks sihiks võtsime Hosby. Teel rääkis Jüri meile, et on Noarootsis näinud toredaid pilliroost katusega bussipeatuseid. Ja nagu tellitult, sattus üks selline meiegi teele.

Hosbys köitis meie tähelepanu sealne kirik ja väga põnevate eriilmeliste ristidega kirikuaed.

Juba kirikuaia postid olid vaatamisväärsus omaette.

Oli siingi üks samblaga kaetud lihtne pisike ristike. Isegi ei tea, kas ta kunagi värvitud on olnudki... Umbes sarnast, kuigi tunduvalt suuremat nägin ma suvel Hiiumaal, Malvaste kabeli kõrval oleval surnuaial.

Samas on ka Noarootsi Vabadussõja ausammas. Lisaks sambal olevatele Vabadussõjas hukkunute nimedele on kahel pool treppe plaadid Maailmasõjas hukkunute nimedega.

Põikasime sisse ka Noarootsi suurimasse keskusesse - Pürksi ja seadsime suuna uuesti Österby poole, et üle jäätunud vee tagasi Haapsallu sõita.

Haapsalus avastasime ka ühe libedasõidu raja, mis otse loomulikult tuli läbida.

Siit sõitsime tagasi Raudteemuuseumi juurde. Juba hommikul otsustasime, et vaatame sellegi üle. Pilte mul pole, sest sees pildistada ei lubatud. Kahju.

Küll sai mõned kaadrid tehtud (rõhuga sõnal 'mõned') Haapsalu lossihoovis. Näe, on nemadki endale vabadussamba püstitanud, jääkuubikutest küll, aga päris uhke ;)

Mnjah, niisama uudistajal ja turistil ei ole talveperioodil Haapsalus küll mitte midagi teha. Kõik on suletud. Nii ka siin. Jalutasime siis Valge Daami tornini ja kuna oli nii külm tuul, siis otsustasime hoopis sööma minna. Õnneks oli Pizza Grande lahti. Ja pitsa  seal sama hea kui kunagisest külastusest mäletan.

Seda remonditavat maja katvat plagu nähes tabas meie tartlasi äratundmisrõõm.

Üle tee asuva hoone sein oli aga hoopis selline - paistab, et talv hakkab läbi saama, karvavahetuse aeg ;)

Kui me parasjagu oma pitsat mugisime, helistas Ringa ja tegi ettepaneku, et võiksime tagasiteel tema vanemate kodust läbi sõita. Otsustasime ettepaneku vastu võtta ja nii me siis koos alanud lumetormiga sinnapoole suuna ka võtsime. Ringa kutsus meid vaatama parasjagu õitsevat Rivier'i titaanjuurt. Ja samas oli nii tore taas kohtuda. 

Siin ta siis on, uhke õiega lill, mis aga õitsemise ajal levitab tugev raipehaisu. Seepärast oli ta praegu hoopis palkonile tõstetud.

Uskumatu, et hommikul päikesesäraga alanud ilm keeras lõunast lumetormiks (just nii nagu Norra ilmajaam lubanud oli). Ja nii me siis sõitsime läbi tuiskava lume kodu poole tagasi. 

Aga kodus ootasid mind ahjusoojad juustusufleed. Väikese neiu tehtud ;) Nämma!