Teisipäev, 19. juuni 2012

Märjamaal luusides

No nii, alles sai (ülemöödunud laupäeval siis) tuldud Rõugest, kui õhtul oli vaja kohe oma fotovarustus seljakotti pakkida, et olla hommikul valmis Märjamaale sõiduks. Nimelt oli meie vahval üle-eestlilisel fotoseltskonnal plaanis üks järjekordne ühine välajasõit. Seekord siis Raplamaale. 
Väljasõidu põhieesmärgiks oli kuldkingade, imekaunite looduskaitse all olevate lillede pildistamine. Lisaks sellele oli plaan külastada ka Sipa pärna, Sõbessood ja päev lõpetada Varbola linnuse varemetes.

Meie esimeseks peatuspaigaks sai Haimre mõisapark. Tee parki viis üle vahva kivisilla ja juba eemalt torkas silma ühe omapärase ehitise varemed. Tegemist oli Haimre kabeliga, mille mõisa omanik poeg Alexander Uexküll oli lasknud oma idamaise kallima jaoks ehitada. 







Edasi viis tee kuldkingade juurde. Ärge ainult küsige kuhu, ei jäänud minule see tee meelde :)

Paar sammu teepervest eemal leidsimegi esimese suure kaunite kuldkingade  (Cypripedium calceolus) puhma. Kohe piirati see ümber ja läks suureks sagimiseks. Samas osutusime ka ise ümberpiiratavateks. Miljonid sääsed rõõmustasid toidu saabumise üle ja õhk muutus putukatest tihedaks. Õnneks olime end hoolsalt varustanud ja ka peale piserdanud eriliselt aroomikat deodoranti - sääsetõrjevahendit ning näljased tiivulised pidid pettunult me ümber tiirlema. Kuid paratamatult sai nii mõnigi meist tunda nende õelust... ikka leidsid nad mõne mürgivaba koha :)



Siis me veel ei teadnud, et kümmekond meetrit eemal on neid kauneid õisi nii palju, et pidi ettevaatlik olema hoidumaks neile peale astumast. 





Olles oma pildivaru piisavalt täiendanud suundusime autode juurde tagasi. Seal veidi hinge tõmmates ja mahajäänuid oodates nägime eemalt traktorit lähenemas. Esmane mõte oli, et ei tea, kas ta meie teepervale pargitud autodest ka mööda mahub.... kuid see oli asjatu mure. Traktorist lehvitas meie seltskonnale rõõmsalt ja läinud ta oligi :)



Edasine tee viis Eesti kõige jämedama tüvega puu, ca 600 aastase Sipa pärna, juurde. Tegemist on looduskaitse all oleva, rahvasuus ka iiepuuna tuntud ohvripuuga, mille tüvesse on osaliselt kasvanud ohvrikivi. Põhjasõja ajal loodeti, et siin ohverdades kaitseb puu katku eest.


Rahvapärimuse järgi on see ka armastuse puu, kus armunud kohtusid. Leidsime meiegi pärna kõrvalt ühe madalama kivi, kuhu oli münte jäetud ja nii mõnegi oksa küljes olid värvilised paelad...


Sipal käidud sõitsime tagasi Märjamaa kiriku juurde, kus selleks ajaks oli hommikul alanud leeritamine lõppenud ning meil avanes võimalus kirikuga lähemalt tutvuda. 


Kiriku hoone pärineb 14.sajandist ja oli algselt kasutusel kaitserajatisena. Põhjaküljes aknad puuduvad (usuti, et põhjast pidi tulema kõik see, mis on halb) ja seal asub salajane käik, mis viib kirikuvõlvidele. Omal ajal olevat ümberkaudne rahvas  peitnud end kiriku võlvlael vaenlase rünnaku eest. Ronisime meiegi mööda kitsast ja järsku käiku ülesse ainukeseks valguseks väikesed müüriavad.




Üleval rõdul, oreli ees rippus laest üks väga huvitav lambike. Ma kohe pidin sellest pildi tegema:) Minu jaoks natuke selline... idamaise olemisega;)


Pilguheit veel ukselt tagasi ja meie teekond jätkus.


Nii... edasi siis sohu :) Õigemini Jalase maastikukaitse alal olevasse Sõbesoosse. Et aga parkimiskohalt sinna jõuda, oli esmalt vaja läbida metsarägastik, hüpata üle kraavi ja liikuda hanereas puusakõrguses heinas (vaene Anne, esimene teerajaja;) ) ning seal ta siis oligi... tuttuus laudtee, mis viis Sõbessoo järveni. 

Järve ääres teejuht Anne halastas ning lubas hingeldamiseks väikese peatuse. Aga mida tegime meie... puhkamise asemel asus enamus jälle pildistama. Nii ka mina. Peab tunnistama, et seal samas, laudteest mõni samm eemal sündis minu seni kõige parem kaader ümarlehisest huulheinast (Drosera rotundifolia). Mine tea kui hea ta siis veel oleks olnud, kui oleksin statiivi kasutanud...


Kui kord juba makroobjektiiv aparaadi ette keeratud, siis sai ka sookailust (Ledum palustre) üks lähivõte tehtud.


Puhkepaus läbi, suundusime mööda järve kallast kulgevat laudteed edasi kuni.... tee sai otsa. Mida polnud, seda polnud! Nüüd tuli mööda mättaid edasi liikuda. Anne oli meid eelnevalt hoiatanud, et kummikud peaks jalas olema ja nii said kummikutes persoonid edasi minna, teised kõmpisid tuldud teed meie puhkeplatsile tagasi...
Algselt viis tee ülesmäge. Loogiline ju on, et mida kõrgemale tõused, seda kuivemaks jalgealune muutub, kuid siin oli kõik pahupidi. Mätaste vahel lirtsus vesi ja üles jõudes ootasid meid laukad. Kuid avanev vaade oli hunnitu (:D milline vahva sõna!)



Ees ootas matk laugaste vahel igat sammu hoolikalt jälgides ja maapinda takseerides... vot üksinda ma sellisesse kohta küll tulnud ei oleks... isegi kahekesi mitte. Kuid sellise suurema seltskonnaga oli päris julge tunne:) Peab muidugi mainima, et nii mõnigi meist vajus mõne korra põlvini sisse ja ühes eriti kitsas laugaste vahelises kohas loeti sõnad peale, et tuleb kiiresti liikuda ja eeloleva sammudesse mitte astuda... No võttis kõhedaks küll.

Korraks siiski sai ka peatuseid teha, et midagi sealt jäädvustada. No siit näiteks üks kõrreliste puhmas... 


No nii, olimegi tagasi Sõbessoo kaldal (muide, ega sealgi maapind kindel polnud) ja liikusime tagasi puhkekohta, kus ülejäänud seltskond ootas.


Veidi hingeldamist ja asusimegi tagasiteele. Ikka mööda laudteed, siis heinamaal hanereas ja metsarägastikus sääskedega võideldes. No küll nad olid ikka kurjad! Sellegi poolest oli nüüd rohkem aega ka ringi vaatamiseks ja raja kõrval olevate õite jäädvustamiseks.

Mõned tuttavad kullerkupud:


See omapärane taim siin on ka käpaline, nimeks pruunikas pesajuur (Neottia nidu-avis). Looduskaitsealune.


Ja kõigile tuttav metsülane, rahvasuus tuntud ka kui anemoon (Anemone sylvestris): 


Kuna kõigil olid kõhud juba tühjad, siis otsustasime oma piknikukoha poole liikuda. Kuid nagu ikka... vahepeatustega. Seekord siis pildistasime paesel pinnal kasvavaid kassikäppe (Antennaria dioica):


ja kuutõverohtu (Polygonatum odoratum), mis oli nii 15-20 cm kõrgune:


Ja kes veel mida... ka üksteist, kes me seal ebaharilikes poosides maas roomasime :))

Lõpuks saime siiski nii kaugele, et suundusime otse, ilma vahepeatusteta Varbola linnusesse. Just sinna olime planeerinud oma õhtuse pikniku. Linnuse varemete vahel on selleks otstarbeks olemas nii lõkkeplatsid kui istumiskohad. Sai ühiselt keha kinnitatud, möödunust päevast muljeid vahetatud ja nagu alati, ka väikeses õpitoas tarkust kogutud :)




Müürilõhkuja

Ühe järjekordse meeleoluka päeva lõpetas päikese tagasipilk Varbola linnuse müürile ja piiramistornile



5 kommentaari:

  1. Tore ülevaade.
    Käisin eile taas kuldkingi vaatamas ja sääski oli 15 korda rohkem ehk siis sääsesööta 15 korda vähem kui meie ühisel käigul ;)

    VastaKustuta
  2. Väga meeldiv lugemine koos piltidega!

    VastaKustuta
  3. Kena jutt ja muidugi see väga nauditav huulheina pilt :)
    PS. mulle tuli lõpuks nii selle kui eelmise postituse kohta meil siiski kohale :) seega toimib ...

    VastaKustuta
  4. Mõnus ülevaade, koos paljude heade kaadritega, millest lemmikud on kuutõverohi, sookail, lambike kiriku laes ja kahtlemata kuldkingad! Tegelikult on äärmiselt põnev ja hariv jälgida ühise fotoretke erinevaid tulemusi! Aitäh!

    VastaKustuta
  5. See vahva sõna -hunnitu- sobib minu poolt selle postituse kiituseks ! :)
    Pole siiani sellist lambikest kirikus märganudki , ikka on vaja kaugemalt tulnud silmi , et oma ninaalust märgata ! Aitäh !

    VastaKustuta