Marimetsa rabas

Natuke vaheldust minu Eestimaa heietuste vahele :)

Nii tore kui sul on sõbrad, kellega sul on ühised huvid ja nii tore kui keegi neist tuleb järjekordselt heale mõttele üks ühine fotomatk korraldada. Seekordne, argipäeval toimunud rabaretk soosis aga neid, kes veel puhkusel olid. Kuid siiski oli rahvast kohal mitmest Eesti nurgast :)

Niisiis, nagu pealkirigi ütleb, tuleb veidi juttu ja pilte Marimetsa rabast. Aga et üldse parklast rabani jõuda tuleb esmalt läbida pikk tee mööda metsa ja heinamaad, ületada Marimetsa oja ja siis juba liikuda ojakaldal mööda superlahedat nukitsamehe metsa, kus maad katavad puujuurte rägastikud,  Kuresilma mäeni ja sealt ikka edasi kuni algab laudtee. Samas saime ka teada, et kolmest vaatetornist on avatud vaid üks ja teiste tornideni viiv tee on suletud. Mis siis ikka, seadsime siis sammud sellele lubatud teele.

Peab ütlema, et seegi tee oli üpris nutuses olukorras. Pehkinud lauad olid kohati katki, nii et pidi sammumisel ettevaatlik olema. Aga no kus sa siis saad kogu aeg jalge ette vahtida. Me olime ju sinna tulnud teise eesmärgiga ja nii juhtuski et üks meie hulgast astus pahaaimamatult veega kaetud lauale...aga selgus, et lauda jala all polnudki. Nii sai üks kummik ja säär läbimärjaks. Hea, et sõbrad olid läheduses, kes tuge pakkusid ;)

Väikesed rabamännid, mis meenutasid bonsaisid, kasvasid hõredalt sellel märjal maal. Ja kes vastu ei pidanud, sellest voolis loodus vahvaid skulptuure. Üks selline tegelane turritas laukas, nimetame teda "sitsivaks koeraks":

Kuivemate mätaste peal võis näha kanarbikku ja küüvitsat, kõikjal aga lokkas valge nokkhein (Rhynchospora alba). Panin seda tagasihoidlikku taime tähele ka Tolkuse rabas, teadmata millega tegu. Kuid siin oli teda tõepoolest massiliselt ja see lisas rabale veelgi rohkem ilu.

Tol päeval meil ilmaga vedas. Oli kuiv ja soe, samas oli taevas täis toredaid valgeid pilvi.

Ikka ju tahaks jäädvustada korraga kõike seda, mida silm näeb. Ja ainus võimalus selleks oli üks järjekordne panoraamkaader teha.

Jõudsimegi oma rännakuga lõpuks selle ainsa vaatetorni juurde, millest mul aga pilti polegi :). Vaatetorn asus rabajärvede vahel. Selles alumisel pildil olevas sai isegi ujuda, kena laudadest platsike kõik selle jaoks olemas. Nii palju toredaid rabasaari pole ma veel oma väheste rabakülastuste jooksul näinudki.

Otse loomulikult tuli see torn ka vallutada. Küll sealt üleval avanes uhke vaade, kuigi mitte igale poole, sest torni kõrval kasvavad männid varjasid vaateid. Üleval olles nägime, et kuskil kaugel-kaugel ei ole teps mitte nii päikeseline ilm kui meil.

Pilk ümbrusele peale visatud ja kaamerasilmaga jäädvustatud, ronisime alla tagasi. Laudtee, mis tõi vaatetornini, tegi ringi ka ümber teispool torni olevat rabajärve.

Seal kõndides hakkas silma sadu erinevaid kiililisi (Odonata), küll üksinda, küll kahe- ja kolmekaupa. See oli minu jaoks esimene kord kui ma üldse kaameraga neile pihta sain. Oi jaa, olen ennegi üritanud, kuid pole õnnestunud, nii kiired on nad. Kükitasime vist pea kõik seal rabajärve kaldal hinge kinni hoides (et kaamera ei väriseks) ja tuulevaikset hetke oodates.
See sinine kiil on saduliidrik aga alumise kiili nimetuse määramisega jään jänni...

Ja oligi aeg sealmaal, et tuli hakata mõtlema tagasimineku peale. Veel mõni klõps nokkheinast ja rabajärvest

ning otse loomulikult ka huulheinast (Drosera rotundifolia), seekord siis ümarlehisest.

Üks pilk veel üle õla ja läksimegi...

Ka tagasiteel oli mida pildistada. Nüüd sai keskenduda mutukatele ja lilledele...

Imearmsate ümarate lehekestega pisike puuke, vaevakask (Betula nana).

See tore lilla lilleke on äiatar (Knautia):

Jõudsimegi tagasi Marimetsa oja äärde, kus ka koprad olid toimetanud. 

Tagasitee pidi kulgema mööda oja kallast, kuid järsku hajusid kõik vaikselt männimetsa alla. Veel viimased kaadrid enne sealt ära minekut. Oli ju päike laskunud mõnusale kõrgusele ja heitis aeg-ajalt toredat valgust. 

Sammaldunud puutüvi:

'Pudelihari':

Kännul kasvav seen:

Ja väike vitamiinilaks jänesekapsa (Oxalis acetosella) näol lõpetuseks:

Aga kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis sellelt supervahvalt rabamatkalt sain ma oma esimese sohu vajumise kogemuse.... tagasiteel, sealsamas, kus vee all olevale laudteele astudes tee asemel hoopis auk laiutas ja üks meie hulgast enne juba oma kummiku vett täis sai.  Imelik tunne oli, tõmbas justkui vaakumiga, õnneks oli sees vaid üks jalg ning see õnnestus ka lõpuks välja tõmmata. Isegi kummik tuli kaasa :) Ja lõpuks oli naljakas ka :)