Laupäev, 29. september 2012

Värvirõõmu - valge

Mõtlen siis endamisi... seadsin värvid kenasti ritta ja nüüd avastasin, et mida edasi, seda jahedamaks toonid lähevad. 

Kui eelmine postitus lõppes roosa-valge õiega, siis seda siin alustame valge-roosa õiega (patuga pooleks, sest augustis lõppes tema õitsemine).  Fotolt see nüüd küll hästi välja ei paista, kuid tegemist on liiliaga 'Lollypop'. Panin ligi ka, et näha, missugune ta tegelikult välja näeb. Selle lillega on nüüd nii, et tema tuli meie aeda otse välismaalt. Just, sõitis kenasti kotti pakituna minuga kodu poole. Nimelt sai eelmise aasta kevadel käidud Helsingi aiamessil. Ja seal ta mulle silma jäigi... armastus esimesest silmapilgust ;) Mis sest, et sel hetkel ei teadnud ma veel kuhu neid sibulaid üldse istutada, eks hiljem jõua mõelda.


Nii, ausalt, järgmised õied on kõik ka septembris õitsevad, mõned teevad seda veel praegugi.

Nagu näiteks see lillhernes. Mul ei ole kunagi lillherne kasvatamine õnnestunud. Kui teiste aias on nad lopsakad ja uhkeid õiekobaraid täis, siis meie aias on nad tõeliselt nirud. 

Paar aastat tagasi otsustasin, et nüüd on viimane kord kui selle seemne mulda panen. Igaks juhuks torkasin need kasvuhoone kõrvale, mõnusalt põhjatuule eest varju ja päikesele avatud kohta. Ootasin... tärkaski ja kasvas ja kasvas ja hakkas isegi õitsema. Ning lausa kahte erinevat värvi - roosa ja valge. Päris kenakesed olid. Kahjuks unustasin aga seemned võtmata, mida siis järgmine aasta oleks saanud jälle mulda pista. 

Järgmisel kevadel oli üllatus suur kui sama koha pealt tärkasid lillherne võrsed. Ehee, tuli välja, et olin tookord ostnud püsiku seemned. Ja mina veel mõtlesin, et miks nad küll ei lõhna:).


Aga see on Jaapani enelas. See sama Genpei, kelle roosasid õisi ma eelmises postituses näitasin :) Siit siis tema valgem pale.


No kes meist härjasilma (Leucanthemum vulgare) ei tunneks :) Lugesin kusagilt, et see vahva praemuna meenutava õiega lilleke võib aias umbrohuks saada. Ja tõsi ta on. Eks ma ikka püüan neid puhmaid kontrolli all hoida ja murusse tikkujad saavad niiduki terade all hukka. Kuid kui nad on ikka kenasti ja hulgakesi omale sobiva koha leidnud, siis lasen neil seal oma elupäevad ka lõpetada.


Edasi... ja-jah, see on tõepoolest rukkilill (Centaurea cyanus) ning muidugi kasvab koos temaga ka siniseid ning lillasid õisi :) Kunagi aretasime projekti 'Lapse oma peenar'. Ostsime porgani, herne ja igasuguseid lilleseemneid ja lapsele sobiva, ca 5 liitrise, roosa kastekannu. Emme siis aitas peenrakesed valmis teha ja laps torkas seemne mulda. Ja siin projekt lõppeski. Rohimine olevat väga igav ja tüütu töö ja ega herned ka tegelikult süüa kõlba. Nojah, eks siis emme rohis... ja sõi herneid ja korjas porgandid (need maitsesid ka lapsele). Lilli sai aga koos imetletud ja vahel juhtus, et kastekanngi leidis omaniku poolt kasutust.

Nüüdseks on peenramaa maasikate näol kastidesse kolinud, kuid koht kus tookord lillesegu kasvas on alles. Ja nii nad seal igal kevadel tärkavad ja õitsevad ning seemned mulda tagasi pudistavad. Et siis järgmisel aastal sama ringi alustada. Vot sealt see rukkilillgi pärit on :)


Ja jälle ei saa üle ega ümber roosidest. Ühed uskumatud lilled, mis lume tulekuni õitsevad :) See siin on meie aia ainuke valge roos (noh, seitse sorti neid ainult ongi). Istutasin kolm taime ja nüüd on õitsemise kõrghetkel seal nagu valge vahupõõsas :) Oi jah, unustasin teda tutvustamast. Saage siis palun tuttavaks - pinnakatteroos 'White Cover' :)


Ja lõpetuseks minu esimene ise ostetud ilupõõsas põõsasmaran 'Abbotswood' (Potentilla fruticosa ´Abbotswood).  Vist juba kümne aastane :) Juhtus nii, et maja ette sai ehitatud piirdeaed ja selle esine vajas kaunistamist. Kes siis ikka aknast ainult  aialippe soovib imetleda. Paari elupuukesega koos ta sinna koliski. Praegu ei jõua ma ennast ära kiita, et tookord just sellise valiku tegin, katab palju pinda ja õitseb suvest sügisesse säravvalgete suurte õitega - uskumatu õitseja!



7 kommentaari:

  1. Tore, kuidas igal lillel ja taimel on oma lugu.
    See värvide järgi postitamine on vahva. Kas nüüd ootame sinist-lillat? ;)

    VastaKustuta
  2. Ma sain siit ühe idee. Kui 27ndal kokku saame, siis räägin sellest ja nii saame pika talve huvitavalt mööda saadetud :)

    VastaKustuta
  3. Seekord oled pildiseeria stiilipuhtalt (värvipuhtalt)välja vedanud :) Tore lugemine ... noh ja vahest on siiski hea teada ka nende õite tegelikku nimetust ... hea kui vahest jutu sees fakte leidub ... teinekord hea kiikama tulla mõne taime nime, kui ise ei tea ... :)
    Katrinil soovitan aga hea idee kusagile üles kirjutada, sest teades teda, olen kindel ei 27-l ta võib lihtsalt mitte mäletada seda enam ;)

    VastaKustuta
  4. Kaunis!!!
    Valge on ikka värvide värv :)) Kuigi seda on vist kaadrisse kõige raskem saada - küll jääb ta mingitesse pooltoonidesse, küll põleb üle jne :))
    Ja lihtuses peitub võlu :) Kuigi jah, mis on siin niiväga see "lihtne" ;)) Aga ma pean silmas seda, et meile nii kodune ja tavaline härjsilm või rukkilill (ok-ok, valge pole nii tavaline midagi) teevad siinses galeriis minu silmis pika puuga ära ülejäänud kaunitaridele :)) Kohe nende järele võtab maran ja sealt riburadapidi ülejäänud-kenasti rivis, nagu lapsed keka-tunnis :))
    Ja Su sõnaosavus pole sugugi veel raugenud :) Mistõttu ootan äärmise põnevusega edasist ;))

    P.S. endale luban taiplikkuses ennustusküsimuse õige vastuse eest pika pai :P

    VastaKustuta
  5. Aitäh sõbrakesed ;)
    Anne, mis siin ikka salata, jäänud on tõepoolest veel lillakad toonid :))
    Merje, oled tõepoolest pai ära teeninud :)
    Ootan põnevusega Katrini ideed (Jüril oli hea soovitus, kirjuta see üles:D)

    VastaKustuta
  6. Karin, annan vihje, et peale lillakaid-sinakaid toone peaks tulema veel rohekad toonid ;)

    VastaKustuta