Ühel augustikuu päeval

Lugesid õigesti, seekord ei tule teps mitte juttu ja pilte veebruarist nagu eeldada võiks, vaid ilusast soojast augustikuu alguse päevast. Ah, et miks või? No lihtsalt niisama ja ega ma siin miskit muud enda vabanduseks ei oskagi öelda kui, et siis sel ajal olin ma kas väga laisk või ei olnud lihtsalt aega. Ja nii need pildid seal arvuti kõvakettal kuni tänaseni tolmu kogusid.

Need pildid on minu jaoks ka natuke erilisemad, sest tehtud pole need siin Eestimaal, vaid hoopis Soomes, Espoos. Ja, ja tean, taimed on ju seal kõik peaaegu samad, aga eriliseks tegi selle väikese matka minu jaoks hoopis see muu loodus ja minu vahva, Espoos elav sõbranna Merle, kes mind sinna metsa ja järve äärde tiris :) 

Ühesõnaga, pakkisime lisaks fotokotile ka väikese piknikukoti ning asusime teele. Esmaseks sihtkohaks sai üks nime-ma-ei-mäleta metsajärv. Ja see mets, kus järveke asus seda kutsus Merle nõiametsaks. Nojah, tol päikeselisel päeval seal nõidu küll näha ei olnud, kuid usun, et sombusel sügispäeval, kui kõik lõhnab kõdunemise järele, võib seal metsas päris "nõianägemise" hirm peale tulla küll :D

Niisiis, järv ära pildistatud sisenesimegi sinna salapärasesse metsaalusesse. No tegelikult olid seal olemas ka mingid märgistatud matkarajad, kuid meile meeldis neist aeg-ajalt ikka kõrvale põigata.

Kõik oli nii salapärane, nii pehme ja samblane ...

Ja nii mustikaline! Või on need vist ikka sinikad? No igatahes olid mäenõlvad (teadupärast on seal Soomemaal selline tore vahelduv maastik) paksult kaetud sinavate põõsastega. Nämma! Otse loomulikult ei suutnud me sealt kohe otsejoones läbi marssida ja nii me siis täitsime nii fotoka mälukaarti kui oma kõhukest.

Ja vahelduseks jälle sammalt (ei, seda me ei söönud :D) ja 

sõnajalgu. No kas pole toredad sõnajalakesed? Sellised haprad ja graatsilised...

Kohe pisikese kergendustundega tõdesin, et ka seal maal ei kiirustata eriti oma metsaaluseid korrastama. Ma nüüd küll natuke liialdasin, kuid on sealgi selliseid vahvaid ümberkukkunuid puusiile.

Enne nõiametsast väljumist sai veel seenekesi pildistada. 

Vot siinkohal on minul mäluauk. Tulime sealt metsast välja ja läksime mingis suunas, kuid kuidas me sellele kaljusele mäele saime, seda ma ei mäleta. Hmm, ja piknikuvein oli ju siis veel joomata :)

Ühesõnaga, korraga olime ühel kaljusel mäeveerel ja muidugi ronisime sinna üles ka. Vot seal üleval oli mul jälle see ahh ja ohh tunne. See on ikka uskumatu, kuidas kivide vahel ja nende sees kasvavad suured puud. Iga kord kui ma kuhugi sarnasesse kohta satun, siis ma ikka naudin täiega kõike ümbritsevat.

Oi jaa, aga see koht seal oli just suurepärane meie pikniku jaoks. Ladusimegi oma seljakotis leiduva vähese kraami lagedale ja nautisime hetke. Mmmmm.

Ja nautimise vahepeal tegime ikka pilti ka :) Kuidas siis muidu.

Nüüd tuligi üks pikk, ilma jututa pildirodu :)  

Kuna teadupärast saavad kõik head asjad ükskord ikka otsa ka ... no kasvõi natukesekski, siis lugesime meiegi oma matka kordaläinuks ja keerasime otsa kodu poole tagasi. 

Ma ei tea kohe, mul on ikka hirmsal kombel (oh, mis hirmus sõna) vedanud, et mul selline vahva sõber on, kes lisaks rõõmsale võõrustamisele veel meelelahutust pakub ning alati minu jaoks olemas on. Aitäh, Merleke!