Hommik Mukre rabas

Oktoobrikuu esimese pühapäeva varahommikul tegime Riina Ja Jüriga teoks oma paar päeva varem plaani võetud käigu Mukre rappa. Siis kui plaani pidasime, lootsime, et saame pildistada päikesetõusu ja udu, kuid asjalood kujunesid hoopis teistsuguseks. Nimelt, oli udune küll, kuid sadas ka uduvihma. Ja iga nutikas inimene saab nüüd isegi aru, et mingit päikest seal vihmas näha ei olnud. 

Mis siis ikka, alati ei peagi ju ilmaga vedama ja vihmast ei pea end ka segada laskma. Nojah, fotokat pidi nüüd küll veidi katma ning enne igat klõpsu objektiivi eest udu ja piisad ära pühkima, kuid see meid ei heidutanud. Sügisene raba on ju nii ilus! Millised vahvad värvid, mis muide tänu vihmale veelgi säravamaks muutusid.

Nii. Kõigepealt ronisime ikka torni ka, seadsime statiivid paika, fotokad sinna otsa ja jäime päikesetõusu ootama. Ja tõusiski teine ;) No et me nüüd seda just näinud oleks, kuid väljas läks igal juhul valgemaks.

Olles küllalt seda päikeseta päikesetõusu vaadanud kobisime trepist alla ja hakkasime mööda laudteed astuma. Oi, kuidas mulle need laudteed meeldivad. Kes on mõnedki korrad rappa sattunud, teab kui erinevad teed neis on. Näiteks Tolkusel võid seal lausa lapsevankriga ringi uhada, Marimetsa ja Nigula rappa minnes peaks aga lauakoorem endal turjal olema. Nii hullus olukorras on seal need teed. 

Noh, ja et mu vaimustus ikka arusaadav oleks, siis allpool neid teid küll nii- ja naapidi.

Teine asi, millest ma seal vaimustusin, olid igasugused tibatillukesed taimed, seened ja veepiisad. 

Vot seeni/samblikke oli Mukres ikka kuhjaga. Ole ainult ise hoolas ja hoia silmad lahti. No ma siis hoidsingi nad päris lahti ja roomasin maas, et seda tillukest maailma jäädvustada (küll ma olin ikka nutikas, et roomamise tarbeks alusmati kaasa võtsin :D )

Kuna mul on tavaliselt kombeks objektile liiga lähedale ronida, siis hoidsin seekord teadlikult distantsi. No et keskkonda ka nagu peale jääks, või nii. Kuid pean ausalt tunnistama, et seda distantsi asja oli ikka päris raske meeles pidada.

Siis viis Jüri meid ühte kohta, kus ta septembris vesirooside lehti ja kauneid peegeldusi pildistas. Mina muidugi ei pannud seal neid peegeldusi tähelegi, alles Jüri blogist hiljem nägin ja lugesin. Loogiline ka, vahtisin ma ju ainult vesirooside lehti ja püüdsin neid kuidagi kaadrisse saada.

Kusjuures, vahepeal hakkas ilm nagu paranemise märke ilmutama. Keegi oleks justkui veidi valgust juurde keeranud ja rabajärvele tekkis kerge uduloor :)

Kui te veel siiani aru ei saanud, et lähipildistamine on üks minu lemmikuid, siis selle tõestuseks veel mõned kaadrid: kõrrepuhma seest,

männioksa tipust

ja äsja duši alt tulnud küüvits.

Üldiselt jätavad igasugused kändude ja puude küljes kasvavad seened mind külmaks ja minu fotokogust leiab ehk mõne...1, 2, 3 ? pilti nendest. Seekord aga läks laudtee üle halu, millele kinnitusid kaks kübarat. Saigi üles pildistatud vist rohkem sellepärast, et nad meenutasid mulle esimese hooga riisipõllul askeldajate mütsikesi :D

Ja siis veel seda laudteed ...

Mingil hetkel kutsusid Jüri ja Riina mind enda juurde. Nad olid leidnud pisi-pisitillukese konnakese ja otsusasid samas fotostuudio avada. Konnake aga ei olnud enda ülespildistamisega eriti nõus. Üleüldse ei meeldinud talle aga ühe koha peal kenasti poseerimine, muudkui keerutas ringi. Eemalt vaatajale oleks meie nägemine vist ikka päris koomiline võinud tunduda. Kolm käpukil inimest objektiividega mingit nähtamatut asja taha ajamas :D

No nii, otsa ta saigi, me hommik Mukre rabas, toreda seltskonna ja huvitava ilmaga. Lõpetuseks veel lähipildike põdrasamblast ja kaugpildike sambla sees olevast auguga seenepoisist.