Esmaspäev, 11. veebruar 2013

Talv mererannas


Oli kord... siis kui õhtud olid selged ja päike loojus värviliselt. Aknast kõike seda vaadates unistasin kuidas ma mere ääres seda ilu läbi kaamerasilma jäädvustan. No tegelikult ei ole meri ju kaugel, mõned sajad meetrid ja tuulise ilmaga on lainete kohinat koduaedagi kuulda. Kuid vot  sellest va pealehakkamiset jäi puudu... kuigi hing nii ihkas rannas olla.... Vaimusilmas kujutasin end vapustavate kaadrite jäädvustamisel, ikka jää ja kivid ja valgus ja vari, boonuseks siis puna-kollane päikesekuma...

Ühel päeval ma siiski võtsin end kokku, panin soojad riided selga, haarasin statiivi ja fotoka kaenlasse ning jalutasin mere äärde. Randa jõudes oli aga kohe selge, et mingit vapustavat loojangut täna ei tule ja peab leppima tagasihoidlikumate piltidega.


Üks kurb tõsiasi selgus mulle veel, nimelt see et kaua seal rannas ma vastu ei pea, sest alles seal olles sain aru milline läbilõikav külm tuul tegelikult puhus. Majade ja metsatuka vahel oli see päris talutav. Ühesõnaga - minu rannas käik jäi lühikeseks, tegin kiirelt mõne kohustuslikud kaadrid (no ei saa ju talvel lasta mööda minna nii, et ühtki sellist pilti tehtud pole) ja kiirel sammul koju tagasi.

Keegi oli seal mõni aeg enne mind vist sama teinud, sest jääle olid temast lumised jäljed jäänud.


Kividel olid ümber vahvad pitsilised kaunistused,


mõni nägi välja nagu sünnipäevatort ;)


Teised aga justkui kasvaksid ja üritaksid neid katvast jäätekist jõuga läbi suruda. Selle pildi pealkirjaks panengi "Kivide sünd".


Lisaks päris kividele oli rannas ka palju jääst kive. Siin mõned esiplaanil.


Ning ruttu koju tagasi, kuuma dušši ja sooja teed nautima :) 

Ja muide, rannas, kus tavaliselt on palju jalutajaid, ei kohanud ma tol päeval mitte hingelistki... isegi koerad ja nende omanikud olid pidanud targemaks koju jääda... mõistlik :)










3 kommentaari:

  1. Karin, olen kindel, et Sa jäid siiski oma käiguga rahule, vaatamata kõigele sellele, mis sulle ei meeldinud :) Olla kohal kivide sünnihetkel ja näha sellist uhket torti on ju väärtus omaette!
    Aitäh jagamast!

    VastaKustuta
  2. Ringa, tõsi ta on, jäin käiguga rahule... ikkagi värskes õhus ja oma lemmiktegevuse seltsis :) Ja oli ka viimane aeg, sest näed, nüüd kõik see uhkus sulanud ;)

    VastaKustuta
  3. Mulle meeldivad ka need kivide sünnipildid ... ise ma ei ole seda väga palju oma silmaga kohanud, et jää oleks merevee languse tõttu sedamoodi pragunenud.
    Kuum vann ja soe tee olid selle peale omal kohal :)

    VastaKustuta