Edevad asjad

Pärlite jutu jätkuks...

Jube popiks on muutunud, et kõik muudkui keerutavad traati ja lükivaid helmeid sinna otsa. Ja mõelda vaid, mina polnudki seda siiani teinud. Nojah, ühed pärlid küll seadsin käevõruks, kuid see oli selline lihtne tegemine. Ei olnud vaja palju mõelda.

Sai siis mõni aeg tagasi käidud ühes vahvas käsitöötarvete poes, kus korraldati ehete valmistamise töötuba. Kõik said teha neid ehteid, mida nad ise tahtsid. Minu sooviks oli seekord üks mitmerealine käevõru. Ja mida rohkem bling-bling, seda uhkem :D

Kõigepealt tuli aga mõelda, mis värvides see olla võiks, siis valida sobivad helmed ja tööle asuda. Käevõruga oli lihtne, esmalt sea pärlid sobivuselt ritta, siis lükka nad traadi otsa ja lõpuks kinnita traadid käevõru kinnitusele. Täitsa vahva tuli... minu arust :) Kuigi see punane oli kunstvalguses hoopis must...

Kuna aega oli, siis tegin sinna juurde ka ühed kõrvarõngad. Hõbedast kinnitustega. Siin puutusin ma esimest korda kokku nõelast aasade tegemisega. Esmalt vääna sõrmede vahel nii ja siis tangidega naa, siis võta veel teised tangid abiks, et keerd peale keerata. Ütlen ausalt, esimene kord ei olnud sugugi kerge. Vot. Aga said ju uhked? :) Eriti kui arvestada, et see tilk on oma kaks sentimeetrit pikk. 

Siinjuures palun kõigilt proffidelt ehetemeistritelt kergemat karistust  valede terminite kasutamise pärast. ;)

Ahh, ja tegelikult näevad need pildid valgel taustal palju paremad välja... Blogi tööleht on ju valge, sealt hea võrrelda. Ei tea, kas peaks mõtlema taustavärvi muutmise peale...

Nööril on asju

Ühel päeval, siis kui ilmataat ei suutnud otsustada, kas sulatada või külmutada sattusin ma ühte aeda kus olid ilusad heledad pesunöörid koos värviliste pesulõksudega. Need ilusad heledad peasunöörid olid täis tipitud kauneid läbipaistvaid pärleid. Pärleid, mis ei teadnud, kas sulada veeks või külmuda jääks...

Ja nii nad siis seal rippusid, peaaegu ühesuurused ja ootasid... Eile nad teadsid küll, et on külmunud kristallid, kuid täna ei olnud see enam nii kindel. Hommikul sadama hakanud lumi läks aina märjemaks ning võis karta, et lõpuks see muutub vihmaks. Ja jääpärlid sulavad veepärliteks kuni lõpuks nöörilt alla pudenevad ning purunevad... tuhandeks veepiisaks.

Mao aasta alguses

Selle postitusega juhtus nüüd nii, et ilmuma pidi ta tegelikult hoopis möödunud esmaspäeval. No ikka selleks, et kõik kenasti ajakohane oleks. Kes siis vanu uudiseid ikka tahab lugeda. Kuid kahjuks, nagu tihti ikka juhtub, venis see esmaspäev laupäevaks ja teema sisu kaotas oma aktuaalsuse.

Algas aga kõik eelmisel pühapäeval sellest, et enne sõpradele külla minekut otsustasin tunnikese mere ääres veeta. Alles eelmisel päeval oli kenasti lund sadanud ja majaümbruse puud-põõsad olid ilusasti lumised, seega lootsin rannaäärsest metsast mõned lumised kaadrid saada.

Aga... randa mineku asemel oleksin vist pidanud ikka päris metsa minema :), sealt oleks ehk mõne kauni talvepildi ka saanud. Vaadete asemel ma siis makrotasin. Ja ei nurise. Minu jaoks on lähikaadrid alati huvitavamad olnud.

Tagasiteel sain ka oma lumiste puude pildi. Seekord siis sellise.

Kuna pühapäeval algas Mao aasta, siis sõprade juures oli plaanis seda pidulikult vastu võtta. Juba aastaid ehitame me algava looma-aasta puhuks lumest uhke looma, seekord siis Mao. Teeme lõket, joome kuuma jooki ja sööme sooja suppi. Ja alati on hästi vahva olnud :) Selline madu siis...

Talv mererannas

Oli kord... siis kui õhtud olid selged ja päike loojus värviliselt. Aknast kõike seda vaadates unistasin kuidas ma mere ääres seda ilu läbi kaamerasilma jäädvustan. No tegelikult ei ole meri ju kaugel, mõned sajad meetrid ja tuulise ilmaga on lainete kohinat koduaedagi kuulda. Kuid vot  sellest va pealehakkamiset jäi puudu... kuigi hing nii ihkas rannas olla.... Vaimusilmas kujutasin end vapustavate kaadrite jäädvustamisel, ikka jää ja kivid ja valgus ja vari, boonuseks siis puna-kollane päikesekuma...

Ühel päeval ma siiski võtsin end kokku, panin soojad riided selga, haarasin statiivi ja fotoka kaenlasse ning jalutasin mere äärde. Randa jõudes oli aga kohe selge, et mingit vapustavat loojangut täna ei tule ja peab leppima tagasihoidlikumate piltidega.

Üks kurb tõsiasi selgus mulle veel, nimelt see et kaua seal rannas ma vastu ei pea, sest alles seal olles sain aru milline läbilõikav külm tuul tegelikult puhus. Majade ja metsatuka vahel oli see päris talutav. Ühesõnaga - minu rannas käik jäi lühikeseks, tegin kiirelt mõne kohustuslikud kaadrid (no ei saa ju talvel lasta mööda minna nii, et ühtki sellist pilti tehtud pole) ja kiirel sammul koju tagasi.

Keegi oli seal mõni aeg enne mind vist sama teinud, sest jääle olid temast lumised jäljed jäänud.

Kividel olid ümber vahvad pitsilised kaunistused,

mõni nägi välja nagu sünnipäevatort ;)

Teised aga justkui kasvaksid ja üritaksid neid katvast jäätekist jõuga läbi suruda. Selle pildi pealkirjaks panengi "Kivide sünd".

Lisaks päris kividele oli rannas ka palju jääst kive. Siin mõned esiplaanil.

Ning ruttu koju tagasi, kuuma dušši ja sooja teed nautima :) 

Ja muide, rannas, kus tavaliselt on palju jalutajaid, ei kohanud ma tol päeval mitte hingelistki... isegi koerad ja nende omanikud olid pidanud targemaks koju jääda... mõistlik :)

Kunst aknaklaasil

Kas pole nii, et tänapäeval on raske leida aknaklaase kus jäälilled õitseksid? Nüüd on ju kõigil head ja soojapidavad pakettaknad ees, see aga välistab igasuguse külmapoiste loomingu tekkimise klaasile. Nii ka meil...., kuid õnneks on katuseakendega teine lugu. Sinna jääb allasadanud lumi ikka pidama ja kui veab, siis sulab ja külmub kuni lõpuks tekivad klaasile imevahvad kujundid. 

Mine tea, võib-olla oleks mul need allolevad pildid tegemata jäänudki, kuid kuna meie fotoseltskonnal on igakuised erinevate teemadega albumid ja selle kuu teemaks on tähestik, siis lootsin, et ehk leian sealt klaasilt mõne tähe.

Esmalt jäi aga silma üks musisuuga kalake

ja leidsin ka ühe otsitava, seekord siis U tähte meenutava kujundi.