Fotomatk Pärnumaal

Selleks korraks on see siis seljataga, meie laheda üle-eestilise fotoseltskonna ühine matk Pärnumaal, Tõstamaa kandis. Seekordse kokkusaamise koht oli aga eriline, mitte kuskil metsa või raba servas, vaid kesk Pärnu linna, ühe meie toreda reisikaaslase ja seekordse korraldaja Silvia juures, kes enne teele asumist kostitas kõiki kohvi ja suupistetega :)

Ning siis ta algaski. Esmalt keerati autoninad Audru poole. Jah, just sinna kus ühel pool teed laiub golfiväljak ja teisele poole jääb Audru polder, mis muide on suurim lindude pesitsus- ja läbirände ala. Meil vedas, parasjagu olid seal laukhaned ja valgepõsk-lagled. Nüüd ei jäänud muud üle, kui end nähtamatuks teha ja kõrkjates luurates linde pildistama hakata. 

Haned olid veidi julgemad ja teele lähemal, kuid parvest keegi hoidis ikka pidevalt meil silma peal.

Kuid lagled hoidsid end kaugemale.

Lõpuks linnud vist tüdinesid ja lendasid "parematele jahimaadele".

Ega siis midagi, liikusime meiegi edasi. Tee vis otse Audrusse, kus mõisapargis ringi jalutasime. Igaüks pildistas seda, mis talle silma hakkas. Noh, minule jäi silma üksik ülane,

ja varsakabjad jõekaldal.

Ning vaher, mis oli õitsemist alustanud.

Siit veel pildike mõisapargi sillalt tehtuna ja toonekurestki, kes meie tegemistest parema ülevaate saamiseks pesast samas kõrval oleva katuse peale lendas.

Edasi viis tee Lindi looduskaitsealal asuva Lindi raba poole. Kahjuks pole seal laudteid, mis raba sügavusse viiksid, seetõttu tuli piirduda vaatega rabatornist ja jalutuskäiguga raba servas.

Ilus oli seal, kevadiselt värske ja tärkav.

Leidsin mingi taime, millele ise nime ei osanud anda ja targemate käest ka küsida unustasin :)

Väikesed kasebeebid oli hiirekõrvus ja mustikas uhkustas roosatavate pungadega.

Lindi raba sai meie jaoks uue tähenduse ka sellega, et Helle otsustas kõigi meie kuue auto antenni külge siduda puna-valgetriibulised lindid. No ikka selleks, et maanteel sõites ei kaotaks omasid silmist :)

Järgmiseks objektiks, mis meie teele jäi, oli Pootsi-Kõpu Püha Kolmainu kirik. Eriline selle poolest, et sealse peasissekäigu juures ei ole kellatorni.

Pildistasime kirikut ja selle ümbrust. Silma hakkas vahva kemmerg, mille siseseinal ilutses kenasti raamitud värsirida. Jagan seda teiegagi ;)

Kiriku aia eest leidsime hulga punalutikaid toimetamas :) Ringa käest sain teada, et Eestisse on need putukad sisse rännanud paarkümmend aastat tagasi.

Algselt oli ka plaanis sisse põigata Maria talusse, kuid sellest loobuti. Ometi tuli teha üks kiirpeatus, sest märkasime sealses teeäärses koplis, üsna aia lähedal, kena hulka hobuseid värset kevadist rohtu nosimas. Peatus oli nii lühiajaline, et me ei hakanud autost väljumagi, kiirelt aknad alla ja objektiivid välja :)

Nagu piltidelt näha, ei pakkunud me hobustele mingit huvi, ükski pea ei tõusnud. Nojah, lõpuks paar tükki ikka mõne galopi viskas, kuid seda ka alles nende kõnetamise peale :)

Seal Pootsi kandis tegime veel peatuse ühe hollandi tüüpi tuuleveski juures. Kahjuks aga puudusid sellel ühe tuuliku jaoks nii vajalikut labad. Peab tõdema, et tuuline oli sealkandis küll ja udune ka.

Väike jalutuskäik, mõned kohustuslikud pildid nurmenukust

ja samuti kõigi tähelepanu köitnud, udusse kaduvast kohalikust külamehest.

Järgnesime külamehele, ainult et autodega. Saime paarsada meetrit sõita, kui tee äärde jäi järgmine "vaatamisväärsus". Miski ninaotsaga maasse kaevunud autoromu.

Ja teisel pool teed keset heinamaad, läbi paksu udu kumav üksik puu. Kontarstid...

Järgmine programmiline peatus toimus Seliste puukiriku juures, täpsemalt Seli Püha Vassili Kiriku juures. Tegemist on siis õigeusu kirikuga, mille ehitasid 1864 aastal Riia mungad. Kiriku detailid toodi talvel üle jää Riiast kohale ja pandi siin püsti.

Ei jäänud siingi pildile püüdmata ei floora ega fauna. Ehk siis tirtsubeebi, kes end rohukõrrel kiigutas

Ja mõnus-värske-roheline detail kirikuaeda ümbritsevast enelahekist.

Niisiis, meie ei tea juba mitmes peatus, seekord Kastna poolsaarel kolme kuulsa tamme juures. Ronisime ka samas oleva vaateplatvormi otsa, kus nautisime avaraid vaateid poolsaarele ja taamal paistvale Liivi lahele. Saime teada, et lisaks tammedele, millest üks on Eesti jämedaim, ja vist ka vanim (360 aastane, 6,25 m ümbermõõduga ja 19 m kõrgune), on seal tähelepanuväärsed veel kõrgetest kadakatest koosnev kadakasalu ja rannaäärsel alal karjatatavad lihaveised, kes aitavad ära hoida rannaalade kinnikasvamist.

Kastna poolsaarelt võtsime suuna Sõmeri hoiualale. Ronisime sealse linnuvaatlustorni otsa, kuid mida me ei näinud, need olid linnud. No jah, oleks olnud ka palju loota, et nad seal kenasti ülesrivistatult meid ootavad :)

Samast tee äärest sain oma selle aasta esimese (ülihilinenud) pajutibu pildi. Mis siis, et õitsema hakanud, pajutibu siiski ;)

Kuna päev hakkas õhtusse jõudma, siis edasine tee viis otse Sõmeri tuletorni juurde. Otse ei ole küll päris õige sõna, sest juhtautost maha jäädes suutisme me kolme masinaga ära eksida ja nagu hiljem selgus, siis ei leidnud ka teised kaks õiget teeotsa ülesse :) Aga lõpp hea, kõik hea. Ja sealt ta siis lõpuks paistiski.

Kuid enne torni juurde jõudmist jäid meie teele imearmsad aas-karukellad. Looduskaitsealused. Samas õitses ka kannikesi. No, üks pool tundi vähemalt veetsime seal kõhutades ja karukelli-kannikesi pildistades.

Nagu tavaks saanud, lõppes meie ühine fotomatk õhtuse piknikuga. Seekord siis Sõmeri tuletorni juures oleval lõkkeplatsil. Kõhud head-paremat täis mugitud, koju kibelejad teele saadetud, oligi aeg sealmaal, et lõpetada päev rannas loojangu pildistamisega.

Me ei olnud seal ainukesed loojangu nautijad :)

Ja otsas ta oligi, järjekordne vahva ühine väljasõit toredate inimestega erinevatest Eesti nurkadest. Suured tänud Silviale, kes selle kõik võimalikuks tegi!