Rännakud Tartus ja Peipsi kandis

1.juunil, lastekaitsepäeval, kutsus Katrin kõiki, kel mahti ja aega, Tartusse. Ikka fotokad kaasa, kuidas siis muidu. Tublidele kohaletulnutele oli väike preemiareis ka, Peipsiäärsetesse Kolkja ja Kasepää vanausuliste küladesse.

Ega's midagi, asusime aga hommikul teele. Siin tänusõnad Jürile, kes mind oma auto peale võttis.

Kui te nüüd arvate, et me ühe soojaga kohe Tartusse põrutasime, siis eksite. Kes on kordki olnud autos koos fotograafiat harrastava inimesega, kellel peaks veel kaamera kaasas olema, siis see teab omast käest, et sujuv sõit kujuneb pidevate vahepeatuste tõttu üpris lünklikuks. Ja algselt planeeritud sihtpunkti saabumise aja võib ka kaugusesse nihutada. Nojah, ja nüüd korrutage see kahega. Kuid õnneks olime me vahepeatustega arvestanud ja hoopiski varem liikuma hakatud.

Meie esimene peatus oli õige varsti, sest märkasime tee ääres rabale nii iseloomulikke taimi, tupp-villpeasid. Kangesti oleks tahtnud neile lähemale minna, kuid nutikad onud on teeperved nii järsuks ja sügavaks kaevanud, allolev maa tundus aga vesisevõitu ja nii pidimegi seal kallaku peal turnimisega piirduma. 

Järgmine peatus oli meie varahommikusse programmi sisse kirjutatud. Nimelt soovis Jüri pilti neljanda tiiviku omanikuks saanud Adavere tuulikust. Kuna minu enda fotokogust tuuliku pilt puudus, siis kasutasin ka juhust.

Teine kohustuslik peatus pidi olema kuskil rapsipõllu servas. Enne seda aga leidsime suured võililleväljad. Valge, pehme tupsumeri, kuhu me siis kiirelt sukeldusime.

Ja veidi rapsi ka.

Tartus oli kohtumispaik Katrini juures. Sinna saamisega tekkisid aga ootamatud probleemid, sest puht-juhuslikult oli meie linna saabumisega pea samal ajal alanud laste jalgrattavõistlus. Rada kulges risti üle Riia mäe ja nii tuli meil ikka mõnda aega oodata kuni vapper ratturite seltskond (hiljem kuulsin, et kuskil 3000 osavõtjaga) möödus.

Väike värskendus Katrini juures ja meie teekond Tartu linnas võis alata. Kuna möödusime kohalikust turust, siis sealt ka üks pilt.

Esimeseks sihtpunktiks oli Botaanikaaed, kus sai veidi ringi vaadatud.

Vesiroosi südames

Tundus, et Tartu Botaanikaaed on abiellujate seas populaarne koht. Märkasime oma teel nii mõnegi noorpaari fotosessiooni. Allolevate noortega kohtusid meie teed rotundi juures. Kasutasin juhust ja tegin ise ka ühe avaliku salaklõpsu.

Enne lahkumist jäid teele võõrasemade klumbid.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli Tartu Jaani kirik. Imposantne punastest tellistest ehitis. 

Kuna uks oli lahkelt lahti, siis astusime sisse.

Nende allolevate, altari ja lugemispuldi, gobeläänide autor on tekstiilikunstnik Anu Raud.

Allolev kaader on juba kiriku välisseinast, kus asuvad kuulsad terrakotaskulptuurid. Kuulsad selle poolest, et nad on kõik käsitsi valmistatud, igaüks omanäoline. Osa neist oli näha ka kirikus sees.

Järgnes külaskäik Mänguasjade muuseumisse, mis lastekaitsepäeva puhul oli kõigile tasuta avatud.

See oli üks igati vahva koht. Mänguasju oli igast ajajärgust ja nii mõnegagi oli tore taaskohtumine. Siit aga ühed imeväikesed nukud ja mööblitükid. 

Karude kokkutulek-piknik:

Nukke oli ka igasuguseid, ühed uhkemad kui teised. Miskipärast meeldisid mu kaamerale aga ühe vitriinkapi otsas istuvad kaks rõõmsat selli.

Mänguasjade muuseumil oli ka oma õu, kus lisaks sellele lahedale pingile oli väike karussell ja mõned vahvad mängud.

Lõunasöögi peatuse tegime Vildes. Mõnus keskkond ja meeldiv ning kiire teenindus. No mida sa hing veel ihkad ;)

Et siis Eesti kaart selle tänavapiirde-kilpkonna seljas.

Meie teed ristusid ka Tour of Estonia Tartu Grand Prixi võistlejatega.

Samal ajal käis teisel pool Emajõge suur sooja päeva nautlemine.

Tartu nähtud, istusime autodesse ja hakkasime Peipsi poole sõitma. Vahepeatuse tegime Alatskivi lossi juures. Kas pole tore, justkui muinasjutuloss :) Sisse me seekord ei läinud, sest tekkis ootamatu takistus. Meie, kaardimaksetega harjunud inimesed, polnud arvestanud sellega, et sellisel väljasõidul võiks veidigi sularaha kaasas olla. No natukene rohkemgi kui veidi.

Lossiümbruse üle vaadanud, sai järgmiseks sihtpunktiks valitud Peisiäärne vald ja Kolkja. Et rohkem näha, siis otsustasime läbi küla jalutada. Autojuhid sõitsid meile ette vastu. Kõndisime mööda Ranna teed (tänavat?) suunaga Kasepää aleviku poole.

Nägime ka oma silmaga ära kuulsad peipsiäärsed sibulate kasvatamise peenrad ja nende korrastamise. Peenarde vahel on poole meetri sügavused kraavid, kuhu siis üleliigne vesi koguneb. Seal siis kohalik külamees põlvekõrguses peenravaos.

Tegemist on küll põhiliselt venekeelse elanikkonnaga, kuid huvitaval kombel olid kõiksugused sildid eestikeelsed. No kas või see vahva hoiatus.

See maja varsti uut katust ei vajagi, majanurgast välja kasvav puuke on peagi piisavlt suur, et varju anda...

Mõned õhtupäikse kumas tehtud ilupildid ka ;)

Ahtalehine pojeng

Murtudsüda (Dicentra)

Sammaldunud katus

Peab ütlema, et maju oli seal igasuguses olukorras. Vanu ja väsinuid puitmaju, suuri ja uhkeid kivimaju. Kontrastid. Ühe sellise suurema maja eest ledsime huvitava piirdeaia. Hulgaliselt 'Visu' suuski kenasti paarikaupa mustrisse seatud. Täitsa kasutamata kusjuures. Hea talvel välja laenutada ;)

Nägime ka aiapäkapikke. Need sellid olid kaevu kohal oleval katusel end mõnusalt sisse seadnud.

Vaade ka Peipsile. Selliseid vaateid nägime korduvalt.

Edasi läks tee Kasepää alevikku. Ikka majad paremal pool ja Peipsi vasakul. Selle kaldal kuurid, saunad ja muud ehitised. 

Meie seltskond pani tähele, et sellel postkastil olev kiri oli ainuke, mida me venekeelsena nägime .

Kohalik murzik... nagu Katrin neid nimetas :) Kasse oli seal üldse palju... igas hoovis ikka.

Käisime uudistamas ka abmulARTooriumi ukse taga. Helistasime isegi seal olnud numbrile, et ehk õnnestub majja sisse piiluda, kuid.... telefonile keegi ei vastanud. 

Ega's midagi. Jalutasime edasi. Seekord siis kiriku ja surnuaia poole. Möödusime majadest, mille seintel  ja kuuri all kuivas kala.

Veidi külatänavate idülli.

Ühe hästi lilla aia taga (jah, just sama tooni, nagu see pildi allservas olev tünn) oli hulgaliselt igasuguseid aiakaunistusi, Väikeseid ja suuri... 

Ja hakkaski meie teekond lõpule jõudma. Viimased kaadrid  ja uueks sihtpunktiks sai jälle Tartu.

Ja nagu ikka, ega siis ilma vahepeatuseta saa. Seekord siis kuskil võilillepõllu serval :)

Siinkohal aitäh Katrinile toreda päeva organiseerimise eest;)